Mäletan aega, kui olin laps ja nutitelefonidest polnud kellelgi õrna aimugi. Inimesed suhtlesid kordades rohkem. Jah, olemas oli ka MSN Messenger ehk need, kes soovisid teistega suhelda vaid arvuti vahendusel, said seda vabalt teha.

Kui nutitelefonid muutusid populaarsemaks, mobiilne internet soodsaks ja peaaegu igal tüübil oli helendav ekraan käes, siis taipasin, et päriselt ei viitsi enam keegi suhelda.

Mulle ei tundu, et asi oleks niivõrd selles, et keegi ei taha suhelda. Saadakse kokku küll ja minnakse seltskonnaga välja. Pigem näib see olevat nii, et kui inimene hakkab igavusest nihelema, siis peletab nutiseade selle põrguliku tüdimustunde kohe eemale.

Näiteks saad sõpradega kokku ja vestlusteema ei paku sulle karvavõrragi huvi. Tunned, kuidas tappev igavus tuleb peale. Selle asemel, et proovida kaasa rääkida või välja pakkuda uue teema, võtad taskust telefoni ja vaatad vahelduseks Facebookist mõnda lolli videot või naljakaid fotosid. Vanasti said ehk mõna pahakspaneva pilgu, aga enam see ei morjenda.

Samas ma ei arva, et probleem oleks niivõrd igavuse peletamises, vaid igavustunde tekkimise kiiruses. Kui kümme või viisteist aastat tagasi sõitsid inimesed bussiga, vaatasid nad aknast välja, mõlgutasid mõtteid, jõudsid mingitele järeldustele. Nad võtsid enese jaoks selle hetke, lasid ennast lõdvaks.

Kui seltskonnas oli korraks igav, siis ikkagi prooviti kaasa mõelda. Mõne aja pärast õnnestus ehk jutt kuhugi mujale juhtida. Teema muutuks taaskord põnevaks ja suhtlus elavnes. Nii tekkisid inimestel ikka lahedad mälestused, jõuti värsketele mõtetele või saadi teada midagi uut. Millised mälestused saavad olla aga koosviibimisest, kus veetsid terve aja telefonis?

Aga kuidas nüüd? Nüüd suudavad vaid vähesed noored olla lihtsalt niisama ja mõelda omi mõtteid. Kohe, kui oled tagumiku istmele sättinud, võtad taskust telefoni ja vaatad mõnd järjekordset lolli videot või kellegi viiesajandat jõusaali-, smuuti-, toidu-, riide-, soengu-, meigi-, küüne- või autopilti.