Suur osa neist läheb välismaale õppima, kuid paljud lähevad ka tööle. Populaarseks teemaks on muutunud ka vahetusõpilasprogrammid. Noored otsustavad õppida välismaal ühe aasta ning kodumaal klassi korrata. Paljud neist lähevad hiljem välismaale tagasi.

Väga levinud on ka pärast keskkooli lõpetamist võtta aastaks aeg maha ja avastada maailma väljaspool kodumaa piire. Kuid kas see ikka on tavaliselt vaid aasta või on oht, et mõneks ajaks välismaale sõitnud noor ei puutugi enam kunagi kodumaa pinda?

Välismaal õppimise või lühiajalise elamise kogemus on inimesele asendamatu. See muudab teda julgemaks, iseseisvamaks ja läbi uue kultuuri õpetab teda nägema maailma ka teise nurga alt. Ometi suhtutakse viimasel ajal kodumaalt lahkunud noortesse justkui halvasti. Mujal tundub kõik paremini minevat, muru rohelisem ja taevas sinisem. Kui noored aga tagasi ei tulegi, pole probleem niivõrd see, et noored lähevad, vaid see, kuidas tuleks nad siia tagasi meelitada.

Paljud noored lahkuvad Eestist kogemuse saamise eesmärgil, olgu selleks siis reisimine või haridus. On ka neid, keda meelitab kõrgem palk ja paremad elutingimused. Mitmed noored (ja mitte ainult noored, vaid ka inimesed, kellel juba pere olemas) lahkuvad, et puhata majanduslangusega kaasnenud stressist, eestlaste mornist olemisest ja meie jahedast kliimast. Lahkutakse, kuna arvatakse, et Eestis on raske tööd leida või siis on liiga väikesed palgad.

Mis aga meelitaks noori tagasi naasma? Enamustel on nii, et peale perekonna ei sunni miski neid tagasi tulema. Välismaale minnakse parema palga peale, et peret üleval hoida. Eestis pidevalt tõusvad hinnad küll kedagi tagasi ei kutsu. Eesti peaks rohkem kampaaniaid looma, mis kutsuks noori Eestisse tagasi.