Lugeja pihtimus: olen olnud koolikiusamise ohver

Seda on küll paljudega juhtunud kuid siin siis natuke minu vaatenurgast. Ma olen täiesti tavaline noor tüdruk. Ma olen oma elu jooksul kolm korda kolinud. Neist viimane mõjus mulle aga kõige raskemalt.

Ma kolisin ühte sellisesse kohta, mis ei ole väga paljudele tuntud (kohta ma ei avalda). See on selline väga pisike koht ja nagu väikeste kohtade tava, siis ka see kohake on igav. Mulle väga meeldib siin. Ning nüüd olen leidnud ka oma tõelised sõbrad.

Aga see millest kirjutada tahtsin oli hoopis koolikiusamine. Nagu iga kolimine, siis tõi ka see mulle koolivahetuse. Kuna kool on väike, on õpilasi vähe — sel aastal on meie koolis kõigest 26 õpilast. Meie klass on suuruselt teine. Nagu ikka, on kõikidel mingi eelarvamus. Ja kuna mina olin maakohta tulnud linnast, siis arvati et olen “ilge tibi”.

Kui olin nädala koolis käinud, selgus kõikidele, et olen selline vaikne. Ise ma ei julgenud teistega rääkima minna ja ka teised hoidsid eemale. Sealt algasid norimised. Küll kutsuti mind nohkariks ning hüüdnimed tulid üsna vastikud. Mulle need ei meeldinud. Rääkisin sellest emale. Tema arvas, et olen suur ja pean üksi hakkama saama, kuid see ei aidanud mind.

Olingi üksinda oma muredega. See piinas mind. Ma tõmbusin endasse ei rääkinud ning varsti oligi esimene kätega kallale tulemine. Kuna koolis oli nõnda nimetatud kamp, siis selle kamba “liider” ässitas teisi mulle kallale. Sain mõned kriimustused ja sinikad. See ei olnud kõige hullem veel.

Kuid siis tuli juba esimene talv selles koolis. Ning talvega tuli ka lumi ning jää. Väga põnev oli jäätükkidega ju teist loopida. Ning mina olingi jälle ohver ning läksin koju lõhkise näoga. Siis ma enam ei suutnud ning läksin õpetajale sellest rääkima. Õpetaja võttis need õpilased ette.

See peatas nad kõige rohkem nädalaks ning siis tuli uus hoog ja julmem. Olin kooli juures bussi ootamas ning ootasin bussi kooli juures trepi peal. Ning kui uks avanes, siis pärast seda ma seal pikali olingi. Ärkasin hommikul. Ei mäletanud midagi, peale selle, et mind lükati. Sain sealt endale käeluumurru. See viis õpetaja nii kaugele, et nende õpilaste vanemad kutsuti kooli. Paljud nendest lahkusid pärast seda siit koolist ja neid ei nähta enam väga tihti.

Kuid need, kes jäid, muutusid 360 kraadi. Nüüdsest olid nad sõbralikud ning käisid ka vabandamas. Meist on head sõbrad saanud. Vahel isegi naerame selle üle. Aeg teeb oma töö ning nüüd on nendest kiusamistest kolm aastat möödas. Ning mul on palju sõpru seal.

Tahan selle jutuga teistele näidata, kui palju inimesed muutuda võivad. Ja mis võib juhtuda siis, kui sa oled koolis uus.