Lugeja: väga paljud tudengid on palju kitsarinnalisemad ja vaimuvaesemad kui näiteks keegi, kellel pole keskharidustki

Nad naeratavad kavalalt ja küsivad: „Noh, kuhu siis plaanis edasi õppima minna?“ Viimase aasta jooksul on mu vastus muutunud vähemalt kolm korda ja nüüd, kus kooli lõpetamine on lähemal kui kunagi varem, ei tundu ükski neist variantidest, mis teiste soovitustel ja enda kaalutlustel välja olin valinud, ikkagi see õige. Andke andeks, ema, isa, vanaema ja teised.

Ülikooli minek on alati tundunud kui elementaarne järgmine samm pärast keskkooli ja ühtäkki tunnen, kuidas pärast 12 järjestikkust koolipingi nühkimise aastat tahaksin vahelduseks kogeda midagi teistsugust, mis oleks päriselule ehk veidike lähemal kui tuupimine, eksamid, peod ning eriala, mis ei pruugi tegelikkuses meeldidagi.

Tudengitele olen ikka alt üles vaadanud. Respekt. Kuid aina enam ja enam näen, et väga paljud neist on palju kitsarinnalisemad ja vaimuvaesemad kui näiteks mõni mu sõber, kellel pole keskharidustki. Muidugi pole kõik meist Steve Jobsid, ei ole ka mina. Karl Ristikivi kirjutab „Hingede öös“ : „Koolitunnistus ei tähenda midagi — alles elus näitab inimene, mis ta väärt on.“ Ülikool avardab silmaringi, avab uksi — selles ma ei kahtle. Aga kas mul on mõtet sinna ronida, kui ma ei tea, mida ma õppida tahan? Kumbki mu vanematest ei tööta selle eriala peal, milles neil on kõrgharidus omandatud. See, et meil on paljudes valdkondades paberite, kuid kogemusteta inimeste n-ö ületootmine on samuti teada. Võiks ju inseneriks või IT-sepetsialistiks õppida, aga kahjuks ei leidu minu ajukurdudes selle jaoks vajalikku matemaatilist intelligentsust.

Ausalt öeldes olen poiste peale natuke kade. Ajateenistus tundub suurepärane võimalus teha midagi totaalselt erinevat ja kogeda midagi uut, et tulla tagasi elukogenumana, tugevamana ning vaimselt värskemana. Kui seal naised nii vähemuses ei oleks, siis ma läheks ka. Ma ei tunne, et oleksin sügisest valmis ülikooli minema ja seepärast otsin praegu endale jõukohast tööd hoopiski lapsehoidjana välismaal. Eks on põnev ka, kui ei tea, mis saama hakkab, ja võimalusi on ju tegelikult nii palju.

Aga kus ma siis näen ennast 10 aasta pärast? Olen selleks ajaks palju seigelnud, ehk ka mõned noorusest ja uljaspäisusest tingitud vead teinud, kuid lõpuks siiski endale südamelähedase kutsumuse ning rakenduse leidnud (ainult rikka mehe peale ei saa loota, need kipuvad peagi uuele ringile minema).Tunnen end vajalikuna nii lähisuhetes kui ühiskonnas. Elan meeldivas keskkonnas, arvatavasti kuskil mere lähedal. Naabriga saan hästi läbi. Lastele õpetan, kuidas laulu järgi linde ära tunda, nii nagu minu isa kord mind õpetas. Sorteerin prügi. Armastan porgandit ja kapsast. Käin laulupidudel. Osalen valimistel. Tööd teen armastusega, mitte armastuse pärast.

Platon on öelnud: „Suund, kuhu haridus inimese viib, määrab tema tulevase elu.“ Ei jää see valik minulgi tegemata, lükkan seda lihtsalt veidike edasi ja eks näis, mis saab. Niikuinii inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka…