Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Lugeja: valisin ameti, mida mu vanemad heaks ei kiitnud. See muutis mu elu täielikult

 (36)

Vahel tunnen, et mul on tõeliselt vedanud. Pärast keskkooli lõppu ei olnud mul aimugi, mida oma eluga edasi teha. Mulle meeldis pildistada loodust, loomi ja vahel harva inimesi. Huvitusin fotograafiast.


Kuna lõpetasin keskkooli võrdlemisi heade tulemustega, eeldas ja soovis minu pere, et läheksin õppima näiteks midagi seotud matemaatika või bioloogiaga või hoopis äkki juuksuriks. Midagi, mis tulevilkus kindlasti raha sisse tooks. Kuuldes minu soovist hoopis fotograafiat õppida, oli kõigi kindel arvamus, et seda võid ju lihtsalt hobina teha ja võiksid ju midagi muud ikka õppima minna.
Kuna noore inimese jaoks on tema perekonna arvamus väga oluline, siis jäigi mul kohe peale keskkooli Tallinna Polütehnikumi fotograafia erialale sisse astumata. Kahtlesin kõigi valikute vahel ja võtsin hoopis aasta vabaks. Käisin poole kohaga tööl ja puhkasin niisama kõigest. Vahepeal isegi käisin Tallinna majanduskoolis nädal aega. Võite kujutada ette pettumust minu vanemate poolt, kui ütlesin, et see siiski ei ole minu jaoks.
Lõpuks, aasta peale keskkooli juunis, kui olin juba otsustanud mitte midagi teha ja lihtsalt vanalinnas ettekandajana töötada nagu paljud minuvanused noored, kirjutas mulle minu endine pinginaaber. Ta küsis, et kas olen juba Polütehnikumi paberid sisse viinud. Sellest ajast peale veeretasin oma peas seda mõtet ning peagi olid mul kõik vajalikud paberid mapi vahel ja seadsin sammud Tallinna Polütehnikumi poole.
Tunnen, et see oli üks minu elu paremaid otsuseid. Õige pea olin kooli vastu võetud ja sammud minu õnnelikuma ja täisväärtuslikuma elu suunas seatud. Nautisin kõike täiega — isegi nii väga, et kui kool läbi sai, soovisin, et seda oleks veelgi kauem olnud!
Olin iga päev täis uusi ja minu jaoks huvitavaid teadmisi. Õppisin uusi asju juurde ka iseseisvalt väljaspool kooli. Tahtsin kogu aeg juba olemasolevaid teadmisi praktikas kasutada ja veel uusi teadmisi teada saada, millest tunnis ei olnud räägitud.
Õpetajad märkasid seda ja peagi soovitati mind praktikale ühte parimasse kohta. Sain TV3 ametliku fotograafi juurde praktikale. Hakkasin tema juures käima juba enne tegeliku praktikaaja algust peale tunde. Ette oli nähtud 2-3 kuud praktikat. Mina käisin 9 kuud.
Õppisin tema juures meeletult palju. Sain tänu sellele palju uusi tutvusi ja elamusi. Kool kestis kokku poolteist aastat. Tundub võrdlemisi lühike aeg, kuid andis mulle elus nii palju juurde. See muutis mu elu täielikult!

Kolm kuud peale fotograafia eriala lõpetamist sain tööle ühte tuntud firmasse ametikohale fotograaf-kujundaja, mis ei käinud ka tegelikult lihtsalt. Alguses olin küll saanud vestlusele ja olin nende valikus kahe parima seas, aga minu konkurendiks oli 40-aastane naine, kellel oli kujundajana kogemust üle 15. aasta. Tundus nagu võimatu missioon. Mul õnnestus ka saada proovinädalale — mille ma ise välja pakkusin, kuid sellega see alguses ka piirdus. Läks mööda umbes üks kuu, kui nägin, et sellel firmal on taaskord üleval töökuulutus samale kohale. Kirjutasin neile uuesti ning siis tehti mulle juba palgapakkumine ja järgmisest nädalast olin tööl. Töötasin kõrvuti selle 40-aastase naisega, kes alguses minu konkurent oli olnud. Tuli välja, et nende esimene kujundaja, kelle kõrvale nad alguses teist otsisid, oli vahepeal otsustanud töökohta vahetada. Seeläbi avaneski mulle uks.
Tõenäoliselt kui ma poleks uuesti neile kirjutanud ja oma initsatiivi ning töötahet välja näidanud, ei oleks ma seal. Seda magusam on praegu tõdeda, et varsti täitub mul selles firmas aasta, mul on kaks korda palka tõstetud, olen ise väga palju seal õppinud ja leidsin ka väga hea sõbranna, kelleta elu enam ette ei kujutaks.
Tahan öelda, et meil kõigil on oma rada siin ilmas, mida käia. Igaüks saab selle leida, kuulates vaid oma südant ja jättes kõrvale kõigi teiste arvamused. Ma olen tänulik oma endisele pinginaabrile, et ta utsitas mind järgnema oma unistusele. Tihti on vaja, et keegi meid julgustaks, kui kõik ülejäänud oma arvamust peale suruvad. Kuulates oma südant, avastad, kui palju on maailmal sulle veel pakkuda!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare