Lugeja: vend sõi koerakausist ning tihti pidime kõrvenõgestega ise teineteist karistuseks peksma
Isale meeldis oma võimu ja autoriteeti väljendada. Tema sõna oli meile seaduseks ja kui sa kasvõi oma kehahoiakuga kahtlust väljendasid, järgnes sellele "loeng" - mitme tunnine karjumine, millest ei puudunud paras annus alandusi ja mõnitusi. Kui julgesid nutta, järgnes sellele lahtine käsi vastu vahtimist. Seega õppisin päris kiiresti selgeks, et lihtsam on teda emotsioonitult kuulata - vaatasin talle otsa ja lülitasin oma tunded ja kuulmise välja. Olin justkui oma mõtetega eemal...
Karistused, mis ta suutis välja mõelda, olid ikka omaette klass — kasevitsa hoobid, nii et vorbid järgi, oli väga leebe. Kordi sai olla päev otsa ilma toiduta ning vennaga koos sai nurgas seistud lugematuid kordi nõrkemiseni ja seda otseses mõttes — kui lubas lõpuks välja tulla, kukkusime lihtsalt kokku. Vend on paar korda söönud koerakausist ning tihti pidime kõrvenõgestega ise teineteist karistuseks peksma.
Tema meelisvariandiks oli siiski teistest eraldamine — kool ja koju. Meil ei olnud telefoni ja internetti. Ning külla minna kuhugi ei võinud. Isegi õue mängima ei tohtinud minna kui ei olnud luba.
Ja lapsena muutud robotiks — sulle ei tule pähegi rikkuda püha reeglit kui isa kodus ei ole — istud hirmunult oma toas ja mõtled, kui tore oleks õues olla, sest päike paistab, aga ei tohi — isa, kelle käest luba küsida, ei ole. Ja kui ema isegi ütleb, et mine ikka, on hirm isa ees nii suur, et loobud sellest suuremeelsest pakkumisest. Televiisor küll oli, aga vaadata võisime jällegi vaid luba saades ja vaadata võisime seda, mida isa. Uskumatu, et 17- aastane tüdruk helistab isale, kes on külla läinud, et kuule, kas ma tohiksin telekat vaadata ja saades eitava vastuse tõepoolest seda käima ei pane. Ja tihti, kui kell ligines veerand kuuele ja isa hakkas koju jõudma, otsisin paaniliselt, et kas kõik on korras, et tal ei oleks põhjust karjuda. Aga alati oli midagi, mis ei meeldinud või oli tegemata, alati leidus tema jaoks põhjus karjuda. Kunagi ei olnud ma piisavalt hea ja tubli ning lapsena tegin kõik selle jaoks, et see muutuks. Nüüd saan alles aru, et sellest ei olnud mingit tolku.
Isale meeldis väga, kui pärast tööpäeva tema selga masseerisin, talle söögi elutuppa teleka ette viisin ja tema jalgu pesin. See saatis kogu mu lapsepõlve, ja seda kuni teismeikka välja, kuni lõpuks kodust ära kolisin.
Füüsiline töö oli ainus, mida isa tunnustas. Nii ma siis rumalana üritasin teha kõike, et tema silmis tubli olla — ladusin ja lõhkusin puid juba 11-aastase tüdrukuna. Mitte lihtsalt paar notti möödaminnes vaid üldiselt oli 40 ruumi puid minu ja mu venna teha ning sellest jätkus pea terveks suveks. Kui riit ei olnud sirge, tõmbas isa riida pikali ning alustasime otsast peale.
Ja siis tuli majas remont. Isa käis Tallinnas tööl ning igal pühapäeval tehti pikk loeng, mis ma — olles siis 16-aastane tütarlaps — ära pean tegema. Põrandad üles võtma (laupõranda siis), liivapadja tegema jne jne. Samal ajal pidin koolis käima ja õppima. Kahtesid olla ei tohtinud — see oli karistatav.
Selleks ajaks oli ema juba täiesti depressioonis — ainult magas. Kodus ei olnud süüa, ahjud olid kütmata ning mingit hoolitsust ei olnud. Kui koolist kell 16.00 koju jõudsin, võtsin raha, kõmpisin 5 km poodi, ostsin söögi, tegin söögi, kütsin ahjud ja koristasin toad. See kõik siis lisaks isa antud töödele ja koolile. Magama jõudsin heal juhul südaööl. Kui sedagi.
Kui ema üleval oli siis nuttis ta lakkamatult ning tihti pidin kuulama tema lõputut hala kui halb ja lootusetu tema elu on. Ta ei mõistnud siis ega näe seda nüüdki, et pole kunagi mulle ema olnud, vaid pigem kui laps, keda vedasin kättpidi arstide juurde, söötsin ja kelle eest hoolitsesin.
