Maalt ja hobusega vol.2 ehk mis on peamine põhjus, miks suundusin Tallinna õppima
Kuna minu eelmine nupuke(Arvamus: Maalt ja hobusega ehk miks on parem linnas kui maal) leidis nii palju vastukaja, siis otsustasin järjejutu või pigem täpsustuse kirjutada.
Väga isiklikult ja liiga must-valgelt tõlgendati minu kirjutist.
Ikkagi peamine põhjus, miks suundusin Tallinna on õppimine. Valisin endale meelepärase gümnaasiumi, valik oli suur, päris täpselt ei mäletagi, aga kandideerisin vist seitsmesse erinevasse kooli.
Sel ajal, kui klassikaaslased usinalt lõpueksamiteks õppisid, sõitsin mina rõõmsalt Hiiumaa-Tallinn- Hiiumaa, Hiiumaa- Tartu- Hiiumaa vahet. See oli väga põnev aeg. Nii värskendav ja huvitav, põnevus oodata tulemusi. Kui minu mälu ei peta, sain ka kõikidesse koolidesse sisse, kuhu ainult proovisin. Minu vanematele oleks meeldinud, kui oleksin Tartu kasuks otsustanud. Seal on meil palju sugulasi. Ma arvan, et see otsustaja oli "emasüda“, millele oleks meeldinud, et oleksin sugulaste valvsa pilgu all.
Aga teema juurde tagasi tulles, ega sel maaelul viga olegi. Nagu juba mainisin, arvan, et mul oli väga lahe lapsepõlv. Ja samas on vahel ka tore, et kõik sind teavad. Õpetajad sõidutasid halva ilmaga koju, küsimata, kus ma elan, või kuskil mõni täiskasvanu palus möödaminnes midagi vanematele edasi öelda. Ning ka muidugi sekka naljakaid seiku, kus eeldati, et olen vanemate tööde ja tegemistega algusest lõpuni kursis.
Väikses kohas on tõepoolest lihtsam pildile pääseda ja olla keegi - kõik tunnevad sind. Sinult oodatakse ja eeldatakse tänu taustale teatut panust, suhtumist ja käitumist. Sind märgatakse, kui oled natukene aktiivsem kui tavaline koolilaps. Sa lihtsalt jääd silma, kui tegeled millegagi - olgu see siis jalgpall, koorilaul, näitlemine. See on nii tavaline, et enne kui öeldakse "sa laulsid hästi või mängisid hästi," küsitakse, kelle pere laps sina meil oled?
Nii lihtsalt väikeses kohas on. See on mõnes mõttes väga tore!
See inimene, kes ise ei ole „külaelu“ tundnud, tema seda kergesti ei mõista. Suvehiidlasele, turistile, külalisele tundub saarel elamine, millegi ebamaisena ja ülipõnevana…
Nüüdseks hakkan juba linnaelu anonüümsuse ja ükskõiksusega harjuma. Olen leidnud palju sõpru, meelepärased trennid, mida külastan regulaarselt ja ka muid huvitavaid tegevusi nii kooli juures kui ka väljapool kooliseinu. Enam ei ole mul harjumust vaadata otsivalt ringi, et ehk kohtan tuttavat, kellele peaks ilmtingimata "tere!" ütlema või kohtan ootamatult mõnda sugulast, kes teeb ootamatu ülekuulamise õpingute osas.
