Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Magistrikraad ja nigel palk käivad käsikäes: uhke tunde tekitanud paberi võib heaga ahju pista, sest seda pärast kooli lõppu vaja ei lähe

 (379)

Tudengi tühjad pihud
Foto on illustratiivneFoto: Hendrik Osula

Taas on käes periood, kui kõiksugu kõrgkoolid, ülikoolid ja ka ametikoolid alustavad oma kampaaniatega, et meelitada värskeid gümnaasiumi lõpetajaid just enda juurde edasi õppima.

Ilmselt kõige suurem konverents Teeviit on peamiseks kohaks, kuhu noored kogunevad, et selgeks teha, millised nende valikud on. Käisin ka ise seal nii 11. kui 12. klassi õpilasena, sest sel hetkel ei olnud mul vähimatki aimu, mida edasi teha. Õige või mitte, aga mäletan, et Teeviidal läks rohkem energiat „pensionihaide“ eest põgenemiseks, mitte erinevate valikutega tutvumiseks. Paraku nüüd on süsteem jõudnud piisavalt kaugele, et gümnaasiumi lõpuga kaasneb ka kohustus valima hakata, kus enda pensioni koguma hakata. Pensioni! Andke andeks, 18-aastaselt tuleb mõtlema hakata panga peale, kuhu enda pensioni hakkad koguma ja milline neist parim valik on. Realistina näen, et ilmselt see raha, mida noored hakkavad esimesest töökohast koguma, jääb pankade käsutusse, sest raske on ette näha, mis seis 50 aasta pärast on, kui ise peaksin sellele lähenema (hetke seaduste järgi). Aga see on tegelikult kõrvaline teema.

Hetkel sooviksin noorte tähelepanu võtta vaid hetkeks, et panna neid mõtlema.

Kui mina lõpetasin gümnaasiumi, siis ei olnud muud valikut, kui ülikool ja mitte iga ülikool, vaid Tartu Ülikool. Eesti vanim ja ilmselt maailmas kõige tuntum õppeasutus, millel on ilmselt Eesti ülikoolidest kõige parem maine.

Loe veel

Seotud lood:

Tegelikult ei ole ma siiamaani kindel, kas see üks kõige suurema mõjuga otsus minu tuleviku suhtes oli minu otsus või võtsin selle vastu vanemate survel.

Ilmselt osalt oli see mõlemat ja muidugi oli suur tähtsus ka sotsiaalsel survel, kuna lõpetasin gümnaasiumi heade tulemustega ja tundus loogiline, et nüüd saab minust üliõpilane Eesti vanimas ülikoolis. Nii juhtuski. 5 aastat tagasi astusin Tartu Ülikooli sisse ja möödunud kevadel omandasin magistrikraadi. Lõputöö kaitsmise järel oli tõesti uhke tunne ja tundus nagu nüüd saab ainult paremaks minna.

Ja mis juhtus?

Minu näol oli tegemist inimesega, kellele doktorikohta ei pakutud ja sai kiirelt selgeks, et pole isegi mitte võimalust seda Eestis omandada. Kuna välismaale väga ei kutsu, siis tuli hakata mõtlema järgmisele valikule, milleks oli töökoha otsimine. Ausalt tundus see lihtsamana, kui ise ei pidanud aktiivselt tööd otsima. Nüüd olen aga enda arvates hetke reaalsusega päris kursis, mille tulemusel võin üsna kindlalt väita, et selle uhke tunde tekitanud paberi võib heaga ahju pista, sest seda enam vaja ei lähe. Veel mõned aastad tagasi ei osanud ma mõeldagi, et kõrgharidusega võiks olla nii raske tööd leida, aga on. Unustada tuleb koheselt kõrgema palgaga ametikohad, mis Eestis on koondunud Tallinnasse ja millele kandideerides ei ole paberi viibutamisest abi. Reaalsuses on vaja vaid kahte asja: kogemus ja kontaktid.

Hetkel on isegi kõige madalamal erialasel positsioonil vaja 2-5 aastat kogemust, hea oleks kui oleks juhtimiskogemus, projekti kirjutamise kogemus, isiklik sõiduauto, kõrgel tasemel vene keele oskus ja eriti meeldiv oleks, kui oleks ema või isa, kes oleks tööandjale teada või hoiaks mõnd kõrget positsiooni. Värskel ülikooli lõpetajal ei ole kindlasti kõike vajalikku, puudu jääb just kogemusest. Paraku oleme sisenenud süsteemi, kus esmase kogemuse saamiseks on kogemust ja kellel see puudub, siis soovime edu, aga sind me tööle ei võta.


Aga see on reaalsus.

Töövestluste, CV laialisaatmise ja konstantsete eitavate vastuste saamise vahel proovisin mõelda tagasi sellele naiivsele ideele, mis 18-aastasel minul oli. Praegusel hetkel tunduv see rumal ja liialt idealistlik, kuid ega ma sel ajal ei teadnudki, kuidas see „päris elu“ välja näeb.


Aga noored, kes te mõtlete ülikooli mineku peale ja leiate, et lõpetate selle ära ja siis on elu ilus, mõelge hoolega. Ülikooli diplom ei garanteeri midagi. Reaalsuses on ülikooli viimane aasta ja gümnaasiumi viimane aasta psühholoogiliselt suhteliselt sarnased — üks periood on lõppemas ja tuleb astuda tundmatusse, küll ainuke vahe on see, et gümnaasiumi lõpetajal on valikus töö või edasine õppimine, siis ülikooli lõpetajal ei ole enam valikut õppima minna. Neil on nüüd vaja endale töö leida.


Kui küsida, mida see ülikooli ikkagi annab, on vastus väga lihtne. Tegelikult ta annab isegi mitu asja.
Esiteks saab selgeks töötukassa asukoha ja enne sinna minekut soovitan end ette valmistada, sest minule teatati juba esimene konsultatsioon, et minu suuna peal on liiga palju inimesi ja ma peaks hakkama otsima lihttööd, mis ei oleks erialane. Olen nimelt loodusteadusliku haridusega ja mainin ära ka selle, et keskmiselt lõpetab minu erialal alla kümne inimese aastas.

Teiseks saabub mingi aeg hea kirjutamisoskus seoses motivatsioonikirjade kirjutamisega. CVsse kõiksugu huvitavate oskuste välja mõtlemisega ja muidugi saab selgeks ka see, et suurim vale, mis sinna kirjutada, on kõrghariduse puudumine.

Kolmandaks kasvatab see omakorda väga paksu naha, sest peale korduvat lootuste purustamist suudab tööandja järjekordne eitav vastus jätta täiesti külmaks. Ühel hetkel saabub punkt, kus kandideerimisega ei ootagi enamat kui eitav vastus, kui üldse vastus saabub.


Neljandaks tuleb muidugi oskus ennast kaitsta ja garanteeritud on kahetsus koos kõiksuguse enesehinnangu langusega. Perekonnal võisid olla suured ootused, millele noor töötu (küll paberitega) ei vasta. Lisaks muidugi esimeste eitavate vastustega saabuv tunne, et haritud noor, kes peaks olema tulevik, ei ole piisavalt hea oleviku jaoks.

Viiendaks annab ülikool siiski hariduse ja teadmised. Ainuke, mida mina enda viie aastaga omandatud teadmistega saan teha, on uudiseid lugeda ja mõelda endamisi, et igasuguste teadmisteta inimesed langetavad suuri otsuseid, mille puhul isegi mina leian, et need on läbimõtlemata ja toovad endaga rohkem kahju kui kasu.


Nüüd võin väita, et peale kuudepikkusi tööotsinguid on parim (loe: ainuke) võimalus tööl käia 16-tunnistes vahetustes, et saada 2,7 euri tunnis, millest lähevad maksud veel maha.


Seega, kõik ronime ülikooli, lõpetame baka ja magistri, lõpetame ilusa cum laude-ga ja teeme oma emmed-issid uhkeks. Peale seda aga suund töötukassasse ja tuleb vastu võtta esimene tööpakkumine, kus teenime miinimumpalka ja kummardame oma alma materit.


Ja ilmselt see on õige hetk, kus on vaja kontaktid oma edukamate kursakaaslaste ja vanade sõpradega kaotada, sest eneseväärikus ei lase tunnistada oma eksimust, mida sõbrad võisid ammu välja tuua. Võib-olla isegi oma perekonnaga, kui ka nende arvates tähendab toetamine konstantselt otsuste maha tegemist ja kõige ekstreemsemate stsenaariumite pähe panemist.


Kui kellelegi tundus see situatsioon tuttav, siis teadke, et te pole üksi. Ainuke lohutus on see, et 50-60 aasta pärast on lootust saada pensionile, mille jaoks raha kogud. Seda muidugi juhul, kui selle ajaga pensioni ära ei kaotata ja ei teki vajadust surmani tööd teha.


Noored, kellel on need otsused ees, mõelge ise, mida te teha tahate. Selleks võib olla ametikoolis juuksuriks õppimine, mis annab suurema garantii tulevikuks, kui Tartu Ülikooli lõpudiplom. Kõrgharidus ei ole ainuke võimalus, püüelge selle poole vaid juhul, kui te ise seda tahate, mitte perekond.


Vanematele on mul vaid üks palve: laske oma lastel ise otsustada. Lõpuks ei pea teie elama selle otsusega elu lõpuni. Teil oli oma võimalus, nüüd on teie laste kord. Vastasel juhul hakkavad noored vältima igal võimalusel kodus käimist ja vanemate armastusest saab viha, pahameel ja muu negatiivne. Laske neil teha omad otsused, sest see on nende elu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare