Mäletan, kui mitmeid kordi olen öelnud, et vihkan oma alkohoolikust isa ja loodan, et ta sureb

Mu isa on olnud alkohoolik nii kaua kui end mäletan — mida aeg edasi, seda hullem. See närune pahe on pannud ta elu ohtu palju-palju kordi, kuid iga kord on isa eluga pääsenud. Kõiki neid õnnetusi ei suudaks ilmselt keegi üles lugeda ning veel enam neid kordi, kui üks pisike plikatirts tema pärast nutnud on, teda palunud, et ta lõpetaks.

See kestis umbes minu elu 16. aastani, nimelt tabas mu isa haigus, mis läks nii hulluks, et ta langes koomasse. Arstid ütlesid, et see oleks ime, kui ta sellest välja tuleks. Mäletan, kui mitmeid kordi olin talle öelnud, et teda vihkan ning kui väga loodan, et viimane ära sureb. Ma reaalselt ka ise uskusin seda, kuni ühel ööl nägin unenägu — selles oligi mu isa päriselt surnud. Ma ei mäleta, et mu elus oleks olnud teist korda, kui oleksin ärganud üles, pisarad põskedel voolamas. Tol korral oli see nii. Pärast seda sain aru, et olin endale kõik see aeg valetanud.

Kui isa oli koomas, sõitsin teisest Eesti otsast teda intensiivraviosakonda vaatama. Mäletan, et ma ei osanud kuhugi minna, kuidagi sain sinna ruumi sisse ning mind tervitasid vaid vihaste nägudega arstid ja küsisid, miks ma seal olen. Heitsin hetkeks pilgu paremale ning nägin oma isa voodis lebamas. Pärast seda ei suutnud ma tohtriprouale vastata, keda soovin vaatama minna, lihtsalt läksin oma isa voodi kõrvale ning hakkasin taaskord nutma. Seda tegi ka tema.

Ta oli koomast üles ärganud ning see oli täielik ime. Siiani valguvad mu silmadesse pisarad, kui mõtlen sellele emotsiooniderohkele poolele tunnile. Peagi sai isa haiglast välja ning taastus haigusest täielikult. Praktiliselt kõik arstid olid hämmingus, sest haigus oli nii haruldane ning sellest taastumine tundus võimatu.

Sellest kõigest on nüüdseks möödas 3 aastat ning antud aja jooksul pole mu isa tarbinud tilkagi alkoholi. Kas teate, kui haruldane on see, et alkohoolik tuleb antud haigusest välja? Miks ma räägin nagu ta oleks selle täielikult seljatanud? Arvan, et olen üks vähestest inimestest, kes sellesse tõeliselt usub, kes temasse usub ning teab, et ta ei lange enam kunagi alkoholismi küüsi. Ma tean, et tegu on tugeva mehega ning see teebki temast minu eeskuju. Ning ei, see jutt pole ainult eeskujust — see on tõestisündinud lugu sellest, et alati on olemas lootus, et ka kõige sügavamal põhjas olev inimene võib end kätte võtta ja muutuda. Olen uhke, et minu isa seda tegi.