Kõlagu see nii egoistlikult kui tahes, aga viisakus on asi, mida pean enda juures üheks tugevaimaks küljeks. Ütlen tänaval tuttavatele tere, tänan, kui vähegi vajalikuks pean, ütlen palun, halva tuju hoian endale, hoian inimestele ust lahti ja ei astu neile kõndides kanda, järjekorras ei hinga kuklasse.
Pean täiesti enesestmõistetavaks, et ka teised teevad nii, kuid mitte alati. Viimase paari kuu jooksul olen erinevates situatsioonides kokku puutunud veel erinevamate inimestega. Olles ise veel vanuselt napilt alaealine, arvasin siiski varem minagi, et noored on täiesti peast segi ja austust endast vanemate või üldse kellegi teise vastu eksisteerib väga vähe.
Nüüd aga olen oma meelt muutnud, sest Tallinna ühistransporti kasutades olen mitmeid ja mitmeid kordi sattunud pealt nägema olukordi, kus just vanemad inimloomad käituvad väga nahhaalselt. Alustades sellest, et sisse tullakse enne, kui kogu bussi- või trollitäis teisi välja jõuab astuda, ja lõpetades sellega, kuidas veel päris väikeste laste peale häält tõstetakse, stiilis, et too on istunud just sellele kohale, mida hoopis tädikene oli tahtnud.
Tekib küsimus, et miks ma peaksin selliseid inimesi austama? Miks ma peaksin üldse tahtma neid austada, kui idee poolest peaksid noored õppima vanemate isiksuste pealt?
Vot ei austagi ning see ei tee minust sugugi halvemat inimest, sest austuse peab välja teenima, austust lihtsalt ei saa, sest ollakse kellestki vanem ja n-ö "targem". Kurat, ikka ei ole küll! Tark inimene oskab teistega arvestada, tunneb-teab lihtsaid viisakusreegleid ja mis peamine, peab neist kinni. Need teatud ühistranspordi tegelased on lihtsalt üks kari kibestunud ignorante.
