Nagu öeldud, oleme kaaslasega koos elanud juba 6 aastat. Alguses oli kõik ilus, käisime väljas söömas, tihtipeale sõitsime romantilise õhtusöögi nimel suisa sadu kilomeetreid. Kuna ma töötasin paar esimest aastat Soomes, siis saime endile lubada vaid ühised nädalavahetused.

Lahusolemist täitsid lõputud sms-id, tihtipeale kütsime meeli isegi silmailu pakkuvate piltsõnumitega teineteisest …

Aeg läks edasi ja ma kolisin Eestisse. Elame siiamaani igapäevaselt koos. Käime tööl ja koosolemise aeg on õhtuti ning nädalavahetused.

Ning siit algab ka minu lugu, mis on lähtuv pealkirjast.

Ma saan aru, et mehed ja naised on väga erinevad, aga mind seab kahtlustevõrku küsimus, mis hetkeni on õigustatud vegetatiivsus ja tolerantsus suhte ilmselge külmenemise osas.

Nimelt on meil ilmselgelt erinevad arusaamad suhte olemusest ja selle püsiväärtuste hoidmises. Mina, olles täisjõus terve mees, tahan seksida rohkem kui korra nädalas. Arvan siinjuures, et nimetatud vajadus on inimlik ja loomulik ega oma mingit kõrvalekallet ebanormaalsusesse.

Tema jällegi on ülimalt passiivne, ning suhte alguses normaalsena tundunud regulaarsed vahekorrad on jäämas sekundaarseteks. Pigem tundub minule, et naispool üritab neid edasi lükata ning isegi rääkimine seksist on tabu.

Kui suhte alguses proovisime end lõbustada isegi stripp-pokkeriga kodus ning seksitäringu mängudega, siis hetkel on see vajunud sügavale minevikku ja isegi mälestus sellest tundub nii ebareaalne, nagu muinasjutt!

Kui alguses oli normaalne magamaminnes tema ümbert kinni võtta ja suruda tihedasti oma kaissu, siis hetkel on Meie magamistoast puudu vaid üks lisavoodi, milles magamise ta kindlasti valiks, sest ma ju norskan ja siplen ja puutun vastu teda.

Imelik, kas pole?

Imelik on ka see, et meestele mitte väga iseloomuliku käitumismaneeriga, mina jällegi üritan iga päev teha talle kauneid komplimente, kui ilus ja kallis ta minule on, väikesed kingitused on regulaarsed ning alati olen üritanud esile tõsta tähtpäevi restorani- või puhkekeskuste külastustega.

Alles sõbrapäeval viisin talle ilusa kimbu lilli ja tillukese kingituse ning andke mulle andeks, et minu mehe aju eeldab vahekorra võimalikkust sellises taustsüsteemis, kus on loodud mehe poolt romantiline õhkkond ja arvestades asjaolu, et viimane intiimne hetk oli kaks nädalat tagasi.

Ei. Ilmselgelt oli see ülemõeldud mõte!

Vahekord ja selle puudumine on ka meie tülide pidev põhjus. Nimelt need harvad korrad, kui ma end peale surun ja saan mida ma vajan, siis kujunevad ka need vähesed minutid nägemaks tundetut keha, mis ise ei otsi ühtegi võimalust tegevust teisele meeldivamaks muuta, rääkimata initsiatiivi haaramisest või jumal hoidku, poosivahetusest. Loomulikult olen siis sellest vahel rääkinud, et “palun ütle, mis sulle meeldiks, et ma teen …” ja alati lõpeb see teema tüliga.

Miks pean mina kogu aeg alustama midagi nii loomulikku? Miks ei võiks naine olle initsiaator, kasvõi korra? Miks ei võiks olla harvad õhtud, kus tema voodisse vaarudes mind kaissu tõmbaks ja ütleks “kallis oled”?

Miks ei võiks tema, kasvõi tähtpäevadel selga panna ilusat pesukomplekti ning olla minu unistuste naine? Miks?

Ja siit ka küsimus, kas petmine antud situatsioonis oleks õigustatud?

Ma ei taha tülitseda temaga ning voodiväline kooselu on igati korras.

Kui ma armastan teist inimest ja ainus, mis puudub ideaalsest kooselust ,on ilmselge seksivajaduse puudumine partneri poolt.

Kas on väär arvata, et ilma tunneteta petmine, saamaks lihtsalt täidetuks oma seksivajadus on õigustatud, kui peale tehtut koju tagasi minna ja olla armastav ning hooliv kaaslane?

Ei - siin ei aita ka rahulikult teema üle arutlused, need lõpevad kõik kas haudvaikusega või räuskavate tülidega! Või oleks lahendus, ainulahendus - lahkuminek?

Võib ju öelda, et seks pole suhte alus, aga tegelikult on ta üks määravamaid komponente suhtes, minu arvates vähemalt.

Eeldada, et sa oled oma partnerile kallis ja soovid viimast kaissu võtta, suudelda, kallistada ning paar korda nädalas jagada oma iha, peaks olema mõistetavad?

Alati arvatakse, et mehed on sead, et nad petavad oma kaaslast. Mina pole seda kordagi teinud, samas juba hakkan mõistma, miks sellised otsused vahel tehakse …

Varast ei saa ju süüdistada, kui ta varastab poest leiba, sest kõht on tühi ja raha pole kusagilt võtta!

Kas petmine või lahkuminek?

…mida sina arvad?