Vestlus on see, kus mõlemad osapooled kuulavad teineteist ning tunnevad teise jutu vastu huvi. Kui palju aga seda eksisteerib, et reaalselt kuulatakse, küsitakse sellest tulenevalt küsimusi ning tuntakse inimese vastu huvi?

Ütleme nii, et kõik on ju kuulnud seda, et hea suhtleja on see, kes tunneb teise inimese vastu huvi, paneb ta endast rääkima ning kuulab ta ära. Kahjuks tehakse kõiki neid teisi punkte, kuid see kõige olulisem unustatakse ära. Küsitakse küll kõiksugu küsimusi ning näiliselt tuntakse huvi, kuid tegelikult ei huvita kedagi see, mida sa vastad ja kuidas sa vastad. Mõned noogutused peaksid ju asja ära ajama.

Ausalt, ma ei taha siinkohal liialdada ja kõiki inimesi samasse patta panna. Tahan vaid seda öelda, et reaalselt eksisteerib selliseid inimesi isegi meie parimate sõprade seas. Nad tõesti hoolivad sinust ja sa huvitad neid, kuid kui sa midagi räägid, siis lihtsalt kogemata juhtub see, et nad mõtlevad kas sellele, mida sulle järgmisena rääkida või leiavad oma elust sarnaseid juhtumisi, mida kirjeldad. Ilmselgelt nad ei kuula sind.

Tegelikult pole see teadlik mittekuulamine. See juhtubki just sellepärast, et tähelepanu pole inimesele koondunud ning rändab igalpool mujal ringi. See aga põhjustab vestluses kvalikteedi kadu ning vestlus on rohkem ühepoolne.

Kuidas saaks olla vestlus see, kus üks räägib oma imelisest kontserdielamusest ja teine mõtleb samal ajal, et tema enam kontserdile ei lähe, sest viimane kogemus oli jube igav. Ta isegi ei kuula teist ära...

Kokkuvõtteks võibki seda öelda, et meie ühiskond on liikunud uuele võltstasemele ning selleks on küsimuste küsimine ilma vastuse kuulamiseta. Tahetakse jätta endast hea suhtleja ja sõbra muljet ning seepärast küsitakse armsa hääletooniga kõiksugu küsimusi ning püütakse teisele näidata, kui oluline ta ikka on.

Hea on aga tõdeda, et leidub ka tõelisi häid suhtlejaid, kes küsivad küsimusi, kuulavad huviga vastust ning sealt tulnevalt küsivad uue küsimuse. Te kindlasti tunnete need inimesed ära ning need on inimesed, keda tuleb hoida.