Kahjuks tuleb järgnev dialoogifragment paljudele tuttav ette.
"Aga kus su isa on?"
"Mul polegi isa."

Aja möödudes see vastuse areneb veidi ja kõlab: "Me ei ela koos. Ammu juba..." Eks me saame aru, et isa kui selline on ju igal ühel olemas, aga kus ta on - see on küsimus. Jah, isa võib olla ka lahkunud, see on ka võimalik.

Alati, kui see küsimus kõlas, tekkis hinges selline vastik alaväärsustunne, et kõigil on midagi, mida sul ei ole. Vanemad inimesed, iseäranis õpetajad, olid ju taktitundelised ja küsisid (kui neil oli ikka vaja) seda muidugi väga taktitundeliselt, kuid siiski äärmiselt rusuv ja masendav ettevõtmine..

Mõtted muutusid, kui sain teada, et mu klassivennal on veel raskem olukord: tal ei olnud enam ema, sest raske haigus võttis ta noorelt, poiss jäi isa kasvatada. Ja siis veel fakt, et üks paralleelklassi poiss kaotas mõlemad vanemad, kui oli paari-aastane...

Kupli all lõi klaariks ikka küll ja isegi häbi hakkas enda ees, et seda nii palju põdenud olin, vat nendel eelmainitutel oli tõeliselt raske!

"Isa, keda pole" suutis mind ikkagi veel korralikult ruineerida. Asi oli selles, et sünnitunnistusel oli ta ju kirjas ja pidin täitma ühe ankeedi, mille sisuks oli midagi sellist: kas teie lähisugulased on kohtulikult karistatud? Neetud, isa ju on "kinni istunud"..., kartsin hirmsasti, sest mängus oli minu esimene välismaareis (oli veel N-Liidu aeg), aga ka see lahenes peale kohutavat põdemist ja värisemist positiivselt. "Ah, sellest pole midagi," rahustas mu maha juhendaja, saades vist aru, et olen suurest pigest ja erutusest kokku kukkumas...

Lõpp hea, kõik hea, sest hakkasin isaga läbi käima ning tegin seda tema elupäevade lõpuni, aga need "põdemisajad" tulevad siiani valusalt meelde ja kahju on nendest lastest, kes selle "isa-pole"-mure all kannatavad.