Minu ebakindlus: Jässakavõitu klassivennalt sain hüüdnimeks Antenn
Noorte Hääles on teisipäevani käimas auhinnamäng, mille raames loosime välja kolm Zoe Suggi bestsellerit "Tüdruk Online"! Kasuta veel viimast võimalust ning saada meile oma lugu teemal "Minu ebakindlus".
Paljud noorpõlves saadud hingehaavad võivad meid terve elu kummitada. Just sealt algavad ka mõned kummalised käitumismustrid, millest on täiskasvanuna raske vabaneda. Ainuüksi oma hirmudele julgelt silma vaatamisest nende ületamiseks ei piisa. Nurka surutud, end alaväärsena tundev hing vajab erilist turgutust, et tagasi oma kõrgustesse jõuda. Nii nagu tuhkatriinulugudes ikka, saab hinge vabastajaks olla suur ja kõikevõitev armastus. Norgu vajunud eneseväärikust võib aidata sirgu lüüa ka meeliülendav kirg mõne kauni kunsti vastu, kus looja hinge tema loodu ülendab. Ilmas on siiski liigagi palju piinatud hingi, kes pole iialgi lohutava lunastuseni jõudnud. Sellised sulevad kibestunult oma õied, ilma et ealeski laseksid end kellelgi tundma õppida. Nende valu on kas sissepoole pöördunud ning väljendub elust eemale jäämises ja südame igaveses vaikimises, või siis liitunud pahatahtlike inimjõududega kurjuse salakantslist, kes teiste meelerahu ja õnne kadestades seda hävitada püüavad. Viimaste õigustuseks on tavaks öelda: vägivald sünnitab vägivalda.
Oma esimesel gümnaasiumipäeval klassiruumi ust paotades astusin minagi sisse vägivalla uksest, ehkki siis ma veel seda ei teadnud. Minu murdeiga oli just haripunkti jõudnud. Peeglisse pilku heites nägin kõhna ilma naiselike kehavormideta olevust, kellel lisaks hõredavõitu sirgetele juustele oli liiga suur suu ja kentsaka kujuga nina. Ma küll ei meeldinud endale, ent ma ka ei palvetanud õhtuti Jumala poole patja märjaks nuttes, ega süüdistanud teda selles, et ta mulle paremat väljanägemist polnud kinkinud. Pigem olin nii enda kui ka suure loojaga vaherahu sõlminud. Ma siiski ei osanud aimata, et päevast, mil ma üle oma uue klassi läve astun, saavad kõik minu mulle juba teada olevad puudused ning veel mitmed sellised, mida ma polnud ise osanud tähelegi panna, teiste poolt igapäevaselt välja toodud ning erilise rõhu alla asetatud. Nii see paraku läks.
Kõik sai alguse sellest, et aknapoolse rea tagumises pingis istus noormees, kelle tähelepanu ma jäägitult köitsin. Ainult et see ei olnud meeldiv tähelepanu. Oleksin parema meelega igal hommikul nähtamatuse pulbrit võtnud, et talle mitte silma jääda. Tolle noormehe pilkav ja irvitav lõust ning häbematud, kogu klassi naerutavad repliigid saatsid mind enda alla mattes nagu maantetolmu pilv jalgratturit. Too sõnaosav poiss oli klassi negatiivne liider: kõik kartsid teda, ent paljud ka pugesid näo ees. Õppida noormees ei viitsinud, need, kelle ta oma sõbraks valis, kiskus ta samuti alla ja muutis endasarnaseks.
Minu järjepideva alandamise masinavärk töötas korrapäraselt. Ilmselt olin ka ise selles süüdi, sest öeldakse ju ikka, et ohvril on vere lõhn küljes. Piisas mul vaid klassi ust avada, kui mind kohe värvikate tervitushõigetega tähele pandi. Tänu oma sihvakusele ja kõhnusele ( ilmselt hoidsin argusest ka veidi ettepoole vimma) sain tollelt jässkavõitu klassivennalt endale ka hüüdnime – Antenn. See halvakõlaline nimi hakkas teistelegi meeldima ning kõik, kes noormehe poolehoidu püüdsid, hakkasid mind tema heakskiidu saatel selle nimega hüüdma. Mõnikord juhtus isegi koolist väljaspool nii, et just siis kui ma end mõnes toredas seltskonnas vabalt tundsin ning ennastunustavalt naerda lõkerdasin, katkestas mind ootamatu ja verd tarretuma panev hüüatus: „ Näe, Antenn ka siin!“ Selle kulutulena leviva sõimunime väljaütlemist võis endale lubada isegi mõni meetri pikkune nagamann, keda mina ise nägupidi ei tundnud.
Liigne tähelepanu väsitas mind. Ent ma ei rääkinud sellest mitte kunagi mitte kellelegi. Kandsin kõike endas. Mäletan siiski, et püüdsin ise olukorrast kõigest hingest üle olla, küll mitte vastu hakates, vaid tehes nägu, et ma kõrvakiiludena lajatuvaid solvanguid ei kuule. Ilmselt rääkis minu kehakeel siiski midagi muud. Ka minu sisemine ärevus kulmineerus lõpuks sedavõrd, et kaotasin igasuguse usu endasse. Küllap meenutaski kogu mu olemus pigem antenni, kui noort neidu. Näiteks tundsin end seesmiselt kokku varisevat, kui pidin klassi ette vastama minema. Ka õpetajad teadsid minu hüüdnime, kuna seda hõisati lugematuid kordi, erinevaid häälevarjundeid abiks võttes. Ilmselt oli pedagoogidel ükskõik, või mängisid nemad sama mängu, mida mina: tegid näo, et ei kuulnud midagi.
Alles palju aastaid hiljem sain juhuslikult teada, miks too noormees mind selliselt enda lõa otsas oli hoidnud. Ei, see polnud armastus, kaugel sellest. Põhjus oli hoopis proosalisem: meie mõlemi isad olid kunagi noorpõlves olnud lahutamatud südamesõbrad. Siis aga tekkis neil tüli mingi ühise paadikuuri pärast ning meestest said päevapealt eluaegsed vaenlased. Tolle poisi isa oli oma vihkamise pojale pärandanud, minu isa aga polnud mind üldse asjasse pühendanud. Isa suri varakult, nii ei jõudnud ma küsida, kas ta üldse teadis minu klassivenna sugulusest oma kunagise sõbraga.
Nüüd, kus mul endal on lapsed ning minu abikaasa kinnitab mulle sageli, et näen ikka veel väga kena välja, olen hakanud endasse rohkem uskuma. Veidrused juhtuvad minuga aga siis, kui pean oma töö tõttu suure rahvahulga ette esinema astuma. See kordub alati: umbes kolm vaprat minutit värisen seesmiselt nagu haavaleht ning tunnen end sellesama kaitsetu tüdrukuna seal klassi ees, kes loobib rahutult juukseid seljale, et sõnadeks julgust koguda. Edasi kõneldes taevas mu kohal justkui selgineb järkjärgult ning ma adun, kuidas meelerahu selge ja puhta allikana minusse tagasi voolab. Tean, et minus on peidus kaks täiesti einevat inimest: üks kaitsetu ja arg, kes mitte kunagi suure kuulajaskonna ees ei kõneleks ning teine, kes oskab olla vaimukas ja suisa naudib rahva ees olemist. Kui publiklik kõne lõppedes plaksutab, on selllel minu jaoks väga eriline tähendus: suhtun sellesse kui väljateenitud võitu. Aplaus ju teadupärast kuulubki vaid võitjatele - neile, kes vaatamata kõigele ennast ületada suudavad!
