Kui te küsite, milline on minu ebakindlus, siis on see kohe kindlasti mu esinemine. Ma ei suuda esineda ilma, et mu jalad väriseksid ja keha higiseks ei muutuks. See on nii halb tunne, et ma sooviks maa alla vajuda ja mitte kunagi tagasi tulla.

Kui ma teisi esinemistel vaatan, siis tundub, et ma olen ainuke, kes on ebakindel. Mõni neist kindlasti on ebakindel, kuid ta oskab seda hästi varjata. Mina aga seda nii hästi ei suuda. Mu jalad hakkavad värisema ja kui kõnet peab pidama, siis mu huuled värisevad ja ei lase üldse rääkida. Ma ei suuda ennast taltustada, kui ma esinen.

Hoolimata sellest, et tantsupäeval oli mul tants selge ei suutnud ma ka seal oma ebakindlust varjata, vaid mõtlesin kogu aeg, et midagi läheb valesti. Õnneks ei läinud ja see tõstis natukenegi mu eneseusku.
Kuid esinemine pole minu ainus ebakindlus. Vaadates oma klassiõdesid, kes on perfektsed, kõhnad ning ilma vinnideta, on välimus minu teine ebakindlus. Mu peas on samad küsimused: kas see särk on ikka piisavalt ilus, et sellega kooli minna? kas need püksid sobivad mu figuuriga?
Need on põhilised küsimused.

Väikse lapsena mind sellised küsimused ei paelunud. Kandsin seda, mis vanemad mulle selga andsid, kuid nüüd on kõik teisiti. Väikse lapsena ju ei öeldud kohe halvasti, kui sul midagi muud seljas oli. Tänapäeval on see justkui elu ja surma küsimus. Kõik oleneb sellest, kas sul on Dolce & Gabbana käekott või mitte, kas sul on firmariided või lihtsalt "talutüdruku riided." Poes olles valin riideid hoolega ja vaatan, kas see on ikka sobilik ja käib moega kaasas.

Ausalt öeldes ma proovin selle ebakindlusega tegeleda ja varjan, et ma seda tunnet tunnen. Kuid ma tõesti üritan kasvatada eneseusku ning loodan, et seda kunagi ka saavutan.