Ebakindlus, see on mulle tuttav sõna. "Ebakindel" kõlab minu jaoks väga ebameeldivalt. See saadab mind igal pool. Nagu vari, millest iialgi lahti ei saa. See on minu lugu - Minu ebakindlus.

Kui olin pisike punupatsidega algkooli tirts ei omanud miski minu jaoks erilist tähtsust. Elasin hetkes. Võisin esineda suure rahvahulga ees, mõelda käigupealt välja kõne, mida ette kanda, esitada suurel laval näidendit, ilma, et jalad väriseksid ja ebakindlus lassoga ründaks. Julgesin seista klassikaaslaste ees ja rääkida oma referaadist või lahendada tahvli ees tekstülesannet hoolimata, kas lahendus on õige või mitte. Tundsin end alati kindlalt ega kahelnud hetkekski, olin alati "omas mullis" ega hoolinud teiste arvamusest.

Mida vanemaks ma sain, seda rohkem ebakindlust tekkis. See ründas nagu aeglane laviin. Ma ei olnud enam kindel, mida koolipidudel kanda. Olin endas ebakindel. Kas oli õige valik panna selga pikem kleit või oleksi pidanud panema lühema? Kas see värv sobib mu juustega? Kas see kampsun teeb mu paksuks? sellised praegu "naljakad" tunduvad küsimused keerlesid mul kogu aeg peas.

Praeguseks olen jõudnud olukorrani, mil ma ei suuda esineda. Iga suurem esinemine muudab mu ebakindlaks, see ei ole paaniline esinemishirm, see on ebakindlus. Ükskõik mitu korda ma olen kõne läbi teinud, ma olen ikkagi kindel, et midagi läheb valesti. Esinema minnes hakkab alati mu hääl värisema, rääkimata kätest, mis üldse ei kavatse paigal püsida. Aga ma töötan selle nimel, et olla taas enesekindel ja kaotada oma ebakindlus esinemise suhtes.