Nagu ka raamatust välja toodud probleemidest näha, siis olla silmipimestavalt ilus ja võidelda samal ajal aknega on peaaegu võimatu. Minu probleemiks on see olnud aga juba aastaid.
Ütleme nii, et ma pole oma näo pärast küll kunagi midagi tegemata jätnud ega tundnud end kuidagi alaväärsena, kuid siiski leian ma end tihtipeale imetlemas oma klassiõdede veatuid näolapikesi. Siis tekib küll tahtmine kapuuts pähe tõmmata ja oma vinnilist nägu iga hinna eest varjata.
Eriti suurt ebakindlust tunnen ma inimeseõpetuse tundides, kui on parasjagu teemaks akne, vinnid ja muu selline. Tekib tunne laua alla vajuda, sest tundub, et kogu klass vaatab terve teema ajal mind.

Samuti, kui läheb pildistamiseks. Iseenesest mulle meeldib olla kaamera ees, kuid täpselt nii kaua, kuni mulle meenub, mis mu näoga toimub. Eriti, kui tehakse sõbra- või grupipilti ja minu kõrval on perfektse näonahaga inimesed, siis ma üritan pigem tagaplaanile jääda.

Jah, keegi pole mulle iial mu näonaha kohta märkust teinud. Minu sõpruskonnas pole see vist isegi omavahel teemaks tulnud... Pigem olen just üks klassi liidridest. Ilmselt on asi ka mu isiksuses, mis ei lase mul liialt näo pärast stressata, eriti veel juhul, kui mu kaaslastele see ette ei jää, samas ega ma isegi avalikult välja ei näita, et ma end sellepärast vahel halvasti tunnen.

Olen suutnud selle kohatise ebakindluse juures jääda siiski tugevaks ja positiivseks ning nüüd, peale mitmeid aastaid, võin nautida märgatavat paranemist.