Juba esimesel tunnil kõik muutus. Otsustasin tundi alustada väikese tutvumismänguga, et õpilaste nimed selgeks saada. Selleks olin endale vihikusse joonistanud klassiruumi laudadega, kuhu nüüd nimesid märkima hakkasin. Et õpilastel veidike huvitavam oleks, palusin kõigil öelda oma nime ja iseloomuomaduse sama tähega. Nüüd ilmnesid esimesed klassisisesed vastuolud: mitmele õpilasele valmistas omadussõna mõtlemine raskusi ja klassikaaslased hakkasid aeglasemaid ründama. Enne, kui vahele jõudsin astuda, olid juba kõlanud sõnad laisk, rumal, nõrk, aeglane. Ehmatusest toibudes suutsin mängu küll lõpuni viia, aga klassi positiivne õhkkond oli kadunud. 

Edasi tegelesime eesti keele ülesannetega. Ees oli üpris mahukas tööplaan. Esimeste harjutustega saime täitsa mõistlikult ja rahulikult hakkama. Järgmiseks komistuskiviks osutus paaristöö. Kuigi mulle oli lubatud, et lapsed teavad, kellega neil paaris tuleb olla, tekkis siiski segadus. Üritasin seejärel paarid ise paika seada, aga jonnimist oli omajagu. Lõpuks mängisin mõnele ise paarilist ja samal ajal üritasin kõigi teiste juurde jõuda, et kontrollida, kas nad lahendavad ülesannet õigesti. Viimaks helises kell ja ma olin juba pärast esimest tundi väga kurnatud.

Hääl oli juba õrnalt valus, seega läksin endale vett otsima. Kui tagasi klassi jõudsin, helises juba kell ja algas teine tund, lugemine. Kohe alguses oli poisse väga raske vaigistada ja oli tunda nende omavahelist hõõrdumist. Otsustasin „vaikuseminuti“ teha, pärast seda hakkasin rolle jaotama. Kõik tahtsid väga keegi olla, seega otsustasin mõned tegelased pooleks jaotada. Lugemine arenes visalt, sest õpilased, kes oleks pidanud logopeedi juurde minema, jäid samuti klassi (logopeedile polnud asendajat määratud) ning maadlesid raske tekstiga. 

Edasine oli minu jaoks täielik šokk. Kirjutasin parasjagu ühte väljendit tahvlile, kui selja taga hakkas kisa ja kolistamist kuulduma. Kaks poissi olid omavahel karvupidi koos. Algul püüdsin neid keelata, aga see viis nende karjumiseni ja üksteise süüdistamiseni. Täielikus ahastuses tirisin ühe poisi teise küljest lahti ja vedasin ta oma toolile istuma. Kuna olen ise üpris väikest kasvu, oli see tõeliselt raske ülesanne. Õnneks jäi poiss sinna istuma ja mina üritasin tüli põhjusteni jõuda. Tuli välja, et ära tiritud poiss oli teise pastaka võtnud ja selle oma sahtlisse peitnud, seda eelmise vahetunni ajal. Tundsin end süüdi ja läbikukkununa. Minu hämminguks rahunesid mõlemad poisid aga kümne minutiga maha ja olid tunni lõpus juba koos nõus mõistatusi mõtlema. 

Pärast teist vahetundi pidin oma suureks üllatuseks õpilased sööma viima. Korraliku rivi moodustamine võttis aega, aga sööklas käitusid lapsed üllatavalt tublilt. Kolmandaks tunniks viisin nad informaatikasse. „Kas Teie ei jäägi siia?“ „Ei, plaanis küll polnud...“ „Aga meie õpetaja küll on siin.“ Nii jäingi alguses õpilastega ja aitasin kõik järje peale. Vahepeal hiilisin siiski ära, et järgmine tund ette valmistada. Tunni lõpus naasin oma klassi juurde ja viisin nad koduklassi tagasi.

Pikk vahetund oli täielik õudus. Mitte ainult minu klass, vaid terve korruse lapsed jooksid ringi ja kisasid. Oma häält ja energiat tahtsin viimaseks tunniks hoida, nii ei hakanud iga asja peale karjuma ning püüdsin oma õpilastel silma peal hoida. „Õpetaja, õpetaja, kaitske meid!“ kisades jooksid tüdrukud minu selja taha peitu. Üle minu nad õnneks kiskuma ei hakanud. Peamiselt üritasin jälgida, et näod rõõmsana püsiks. Kahjuks see mul ei õnnestunud. Peagi tuli üks vaiksem poiss nuttes minu juurde ja kaebas, et teine oli ta tüdrukute tualetti tõuganud. Mul polnud aimugi, kus sellel korrusel tualetid on ja samuti ei suutnud ma tõukajale karistust välja mõelda, sest väidetavalt oli see kogemata olnud. Üritasin nutva poisiga rahulikult rääkida ning mingi ime läbi ta jäigi rahulikumaks.

Viimaseks tunniks otsustasin oma strateegiat muuta. Ka õpilased märkasid mu meeleolu muutust: „Oleme nüüd vaiksemalt, muidu õpetaja on nii kurva näoga.“ Otsustasin, et teen tööd nendega, kes tahavad kaasa teha ja teistel ei lase õppijaid segada. Vahetunni probleemid olid endiselt lahendamata ning põhjustasid palju vaidlusi. Kõigepealt püüdsin lobisejad püsti tõsta, see neid ei vaigistanud. Seejärel käskisin ühel enda toolile istuma, mille peale mõlemad poisid nuruma hakkasid, et neid valitaks. Selline eraldusmeetod toimis: õpilased jäid vaikseks ning peaaegu kõik töötasid kaasa. Ainult seesama ära tiritud poiss polnud nõus kaasa tegema. Üritasin teda igatpidi keelitada, mille peale klassikaaslased väitsid, et ta ongi selline ning tavaliselt paneb õpetaja talle lihtsalt ühe. Andsingi tema koha pealt alla, et teistega edasi jõuda. Ülejäänud tund möödus töökalt ja kraaklemist rohkem polnud. 

Sellega oli mu päev läbi. Minul tuli veeta viieteistkümne tähelepanu ja abi nõudva pilgu all ainult neli tundi, mille lõpuks olin täiesti energiata ja kurnatud. Pedagoogid peavad aga sellega hakkama saama päevast päeva. Algklassiõpetaja peab olema õppeainetes tasemel, aga ka suutma laste väärtushinnanguid kujundada ning nende omavahelisi tülisid lahendada. Õpetaja, keda ma asendasin, jättis mulle karmi ja nõudliku mulje, aga tema tööpäeva läbides mõistsin, et õpilastelt tulebki palju nõuda ja karistamisega karm olla.

Õpetajate päev avas minu silmad pedagoogi töö raskuse ja suure mahu suhtes. Nüüd austan selle elukutse valinuid palju rohkem ning vahel tunnen õpetajale suisa kaasa, kui ta peab taas kellegagi pahandama. Kes tahaks muudkui karjuda ja kuri olla? Õpetaja peab aga ka selleks valmis olema.