Minu suvi: mitte niisama laager, vaid unustamatu ja sündmusterohe kogemus
Esimese päeva õhtul käisime külas vanaema Tiiul, kellega koos saime näha piimalambaid, ürdiaeda ja värvida ise lõnga. Ning muidugi ei puudunud ka lõkkeõhtu, kus grillisime vorstikesi, vahukomme ja tegime ka sütel küpsetatud banaani.
Teisel päeval oli alguses loeng kaladest. Igaüks sai kala, et seda lahata. Onu, kes loengut pidas, tõi kaasa ka väikese tuura, mille ta oli sama päeva hommikul Pärnu Maximast ostnud, sellegi lahkasime ära.
Järgnes loeng sellest, kuidas looduses hakkama saada. Hiljem anti meile riie, nööri ja taskunuga ning ülesandeks sellest omale peavari teha. Õpetati ka kaarti lugema, olen kodutütar, aga see pole mulle kunagi meelde jäänud.
Pandi siis rühmad kokku ja mindi kaardi järgi orienteeruma. Ega jah, kui kaart minu kätte anda, siis jõuame rappa välja. Üks halvemaid asju on orienteerumises see, et kaardil on tee, aga tegelikkuses pole ja vastupidi.
Tulime sama targalt tagasi laagrisse, ega käinud üheski punktis.
Õhtul pidime minema paadiga Vilsandile, aga kuna lained olid liiga suured, siis lükati see edasi ja toimus hoopis fotojaht. Meile anti paberid, kus peal olid pildid kohtadest, mis olid laagri territooriumil.
Muidugi pidi olema ka lõke, sest tahtsime enda lahatud kalu süüa. Tegime ajalehe kala, ehk suitsutasime lõkkel.
Kolmandal päeval oli kaks loengut teemadel: kuidas lennuki pealt kaarti tehakse ja sipelgad kui sotsiaalsed putukad ja nende tähtsus looduses.
Peale neid toimuski kaua oodatud sõit Vilsandile. Meid viidi alguses bussiga Papissaare sadamasse, kus kaks kohalikku meest viisid meid oma paatidega Vilsandile. Saarele jõudes saime sõjaväe kastiautoga Vilsandi majaka alla sõita.
Viimasel päeval toimus teadmistekontroll, tunnistuste üleandmine ja kojusõit. Ma arvan, et kõik kes seal osalesid said väga suure kogemuse võrra rikkamaks
