Eelmise nädala saatsime ära tutipeo ja lõpukellaga. Tutipidu oli väga vahva- sai ringi joosta ja auru välja lasta. Vahepeal hakkasid lausa kõrvad undama, sest kõik kriiskasid ja puhusid oma vilesid ning pasunaid nii kõvasti. Muidugi jätkasime ka oma kooli abiturientide traditsiooni- sõitsime autodega mööda staadionit ringi. Oi seda lusti ja lillepidu! Nagu oleksid kellegi pulmad olnud.

Kuid ega alati lähe asjad nii nagu tahaks- pidime istuma ka kolmes tunnis, kus õpetaja rikkus ära nii mõnegi õpilase tuju. Kirjanduses kordas pedagoog üle kõik tarkused ja soovitas enne küpsuskirjandit vaadata mõnda veebilehekülge. Ega sellel päeval pole kellelgi tahtmist tunnis õppida ja nii veetsidki osad minu klassikaaslased aega õhupallidega mängides.

Matemaatikas ütles õpetaja kohe, et rikub kogu meie lõbu ära ja nendes kahes tunnis teeme väga palju tööd. Nii me siis istusimegi need viimased tunnid higimull laubal. Mõned isegi pidid kauemaks jääma, sest ära sai vaid siis, kui kõik ülesanded oli lahendatud. Pean tunnistama, et närv tahtis vahepeal üles öelda.

Lõpuks saidki kõik vabaks ning võeti suund vanalinna poole. Valisime välja kohviku, kus puhata oma jalgu ja täita oma kõht ning meenutuste jagamine koolielust võis alata. Vahel tikkus mulle kurbus ligi, kuid suutsin selle kiirelt minema ajada. Kujutan ette, et lõpuaktusel voolavad pisarad silmist nagu vesi kraanist. Kokkuvõttes möödus päev üsnagi lõbusalt ja meeldejäävalt.

Kahjuks lõpukellale ma teatud põhjustel ei jõudnud ja päris kurb oli bussipeatuses üksinda istuda ja mõelda, mida teised abituriendid võiksid küll aktusel kuulda või näha. Mis teha, vahel selle transpordiga lihtsalt ei vea.

25.04 ESMASPÄEV

Pastakas kätte ja kirjandit kirjutama! Mul ei olnudki peaaegu üldse suurt ärevust, mul oli muudki teha kui pabistada. Peale haridusministri kõnet ma lihtsalt naeratasin ja vaatasin, kuidas päikesejänkud seinal mängivad. Mul olid mõtted veidi segamini ja alguses oli natuke raske keskenduda.

Lõpuks võtsin end ikkagi kokku ja asusin rünnakule, vähemalt nii arvasin mina. Umbes tund aega ma ei suutnud ühtegi korralikku mõtet kirjutada. Tõmbasin kõik laused maha ja alustasin 3 korda uuesti. Lõpuks jooksis juhe nii kokku, et hakkasin mustandipaberile joonistama igasuguseid elukaid.

Tänu sellele sain mõttelõngast kinni ja peale seda libises sulg nagu seep märjas peos. Kahest tunnist sai äkki viis, lugesin mitu korda veel üle, et miski kahe silma vahele ei jääks ja valmis see oligi! Võisin rahumeeli lahkuda vaiksest koolimajast, et vastu minna uuele päevale uute väljakutsetega.