"Pilte üles laadides, neid like’des ja kommenteerides jätab kasutaja endast maha tohutul hulgal informatsiooni. Küsimus on selles, kellele kuulub sotsiaalmeediasse üles laetud informatsioon ja mis saab kontost peale kasutaja surma," arutleb Kristjan-Paul Raude internetiturunduse teenuseid pakkuvas keskkonnas WSI Online.

Kas sotsiaalmeediasse lisatud informatsioon kuulub kasutajale või selle keskkonna omanikule?

Keskkondade reeglid sätestavad, et kasutaja peab saama oma infole ligipääsu ja õiguse seda hallata, kuid seda oma eluaja jooksul.

Rahvusvahelised seadused ei ole sätestanud, mis saab informatsiooni omamisest ja sinna ligipääsust siis, kui konto omanikku enam elavate kirjas ei ole. Ülemaailmne intellektuaalse vara seadus kirjutistele ütleb, et pärijatel on õigus neid omada järgmised 60 aastat peale surma, kuid see ei reguleeri interneti intellektuaalse vara haldamist peale inimese surma.

Tihti on nii, et interneti avarustesse on maha jäänud virtuaalne inimene, olenemata sellest, et reaalselt on inimene juba surnud.

Kuna enamasti on lahkunu ainuke, kes oma konto salasõna teab, siis on omastel pea võimatu kontole ligi pääseda.

"Varem kustutas Facebook lahkunu konto automaatselt üks kuu pärast inimese surma, et leht ei muutuks leinamiskohaks ega rikutaks kellegi privaatsust. Sellest olenemata arvatakse olevat umbes 30 miljonit surnud kontot," kirjutab Raude.

Kasutajate palvel võttis Facebook kasutusele nn mälestamise funktsiooni, mis tähendab, et juhul kui kadunukese kontot ei soovita kustutada, tuleb täita ankeet, kus küsitakse muu hulgas lahkunu surmatõendit ja ankeeditäitja ning surnu omavahelist suhet.