Mis saab suvearmastusest, kui tütarlaps läheb pealinna kooli ja noormees sõjaväkke?

See suvi on olnud väga eriline ja tore, kuid see on varsti läbi saamas ja ees ootab jälle see kool. Mul pole olnud kunagi midagi kooliskäimise vastu ja suve lõppedes olen isegi kooli igatsema hakanud, kuid see aasta on kuidagi teisiti. Kooliaasta algus tekitab minus nii palju erinevaid tundeid ja ma ei saa isegi aru, kas ma ootan seda või mitte. Ma pole enam laps ja ma olen hakanud rohkem väärtustama enda jaoks kallite inimestega koosveedetud aega. Enamus minu jaoks kalleid inimesi on mul kodukandis, kuid kooli minnes jäävad nad kaugele ja kurb on neid siia jätta. Samas koolis olles on mul ka sõbrad ühiselamust, kes on ka kalliks saanud ja keda näen üle pika aja.

Ma õpin kutsekoolis, mis on minu kodu suhtes teisel pool Eestit ja koduigatsus on kerge tulema. Mul läheb nüüd juba kolmas aasta selles koolis ja see ei ole esimene suvi, kui pean perega ja siinsete sõpradega pikaks ajaks hüvasti jätma. Ma olen seda kogenud, kuid see aasta on teisiti. Ma olen leidnud omale poisi, kellesse olen ma meeletult armunud ja see suvi on kõik hoopis teistmoodi.

Ma küll igatsen kooli, sest siis saan taas pealinnaelu nautida ja jälle oma ühikasõpradega koos olla, kuid enne kooli on mul veel vaja suvetöö ära teha. See suvi jäin suvetööle ja et edasi järgmisele kursusele saada, pean selle ära tegema. See hirmutab mind pisut, sest ma pole leidnud aega õppimiseks ja erialased ained on rasked. Ma kardan läbi kukkuda, mis panebki mind algavat kooliaastat kartma.

Veel rohkem paneb mind muretsema see, et ma pean oma poisiga nüüd pikka aega eraldi olema, sest minul algab kool ja tema läheb sõjaväkke. Ma kardan, et ma ei saa hakkama selle kõigega. Ma pole olnud kunagi nii armunud kui praegu ja me oleme olnud väga lühikest aega koos ja üle jäänud aeg ka järjest väheneb. See on minu esimene suhe ja juba peame me suutma nii pikalt teineteisest lahus olla. Tuleb kindlasti palju magamata öid ja pisaraid, kuid peab hakkama saama. Mu poiss tegelikult motiveeribki mind kõige rohkem ja juba tema pärast tahaksin ma suvetöö ära teha ja nüüd hindeid korras hoida.

Eelmised aastad ma ikka täiega igatsesin seda pealinna elu ja sõpru ja kooli. Ma elasin hetkes ja nautisin kõike head, mis elul mulle pakkuda oli. Olin alati valmis uuteks elmusteks ja katsumusteks. Mulle isegi meeldis see, et sain vahepeal kodus olla ja siis jälle linnas, ma ei kurtnud. Praegu lihtsalt on nii palju head, millest pean loobuma kooli tagasi minnes ja see tekitabki minus väga palju erinevaid tundeid, mida ma isegi ei oska seletada.

Kas pole mitte naljakas, kuidas päev päeva järel tunneme, et mitte miski ei muutu, kuid kui tagasi vaadata, siis pole miski enam endine? Praegu ma tõesti tunnen, et see suvi on teistest täiesti erinev. Ma ei saanud arugi, millal see muutus, kuid praegu on küll kõik teisiti. Ma ei teagi, kas ma ootan kooli või mitte. Ma ei teagi kummad sõbrad on paremad, kas siinsed või pealinna sõbrad.? Ma isegi ei tea, kas oma suvetöö tehtud saan ja see hirmutab mind. Ma kardan, et ei tule toime poisist lahusolemisega, kuid ma pean hakkama saama. Tahaks veel möllata ja nautida seda suve kuniks see veel kestab. Veedan nii palju aega kui võimalik oma poisiga ja üritan mitte muretseda selle pärast, mis ees ootab. Ma ei ole allaandja ja ma loodan, et algav kooliaasta möödub kiiresti ja hästi.