"Mismõttes ei ole valikut? Alati on ju võimalik leida see õige töö enda jaoks!"
Enamus vanemad justkui hullupööra ootavad oma lastelt, et nad saavutaksid kõike. Kamoon, lase inimesel natukene elada ka! Ei tasu liiga suuri ootusi teiste jaoks paika panna. Mida rohkem ootad kellestki midagi, seda suuremaks võivad osutuda sinu pettumused. Kuna inimene ei jõua kõike seda teha, mida sa temast ootad. Teiseks teeb ka laps ise valikuid ning ei järgi kõiki nõudmisi ja ootusi, mida vanemad neile seavad. Mõistan, kui vanem ootab, et laps oleks tubli, et ta tahaks ja teeks. Siin tuleb ka mängu see, kuidas sa lapsele ka neid pisikesi, aga väga olulisi ootusi serveerid. Kas sa räägid lapsega rahulikult ja selgelt, kuulad tema enda seisukohti ja tema enda otuseseid ning tema enda nägemust valikutest? Räägid lapsega kaasa ja aitad tal kaasa mõelda ning ei hakka lapsele suruma kõike peale, mida ise õigeks pead? Seda suurem on žanss, et see asi läheb läbi ning laps hakkab tegutsema ja liikuma millegi poole.
Lapsel tuleb blokk ette, kui teda sunnitakse ja talle midagi peale surutakse. "Sa pead seda tegema, nii ongi ja elu käibki nii, teised teevad ka nii ja kõik ongi nii nagu kõik teised teevad ja maailmas ongi kõik nii nagu ühiskonna suur pilt seda teeb ja kõik ongi nii." Ha-ha, naerma ajab kallid vanemad! Klapid peast ära ja vaadake asja teise pilguga. Inimesed, palun hakake mõtlema, et kõik ei ole nii nagu teile tundub! Inimeste mõtlemised, harjumused, tavad, normid, mõtlemine ja kõik muu on ühiskonnas lihtsalt ühe "normina" välja kujunenud. Seda tehakse sellepärast, et see nii on, aga nagu laps ikka küsib, et miks see nii on, siis tekib nagu vaikus. "Ma ei tea, nii on." Ei ole ikka päris nii küll.
Ma ei räägigi kapitaalsest muutusest. Ma räägin sellest, et oma käitumist, suhtumist ellu ja teistesse inimestesse saab muuta/parandada. Loomulikult ühiskonnas toimub elu nii, nagu ta toimub, see on selge, kuna see on nii välja kujunenud ja ühiskonna pildis/kultuuris, seadustes, töös ja süsteemides ongi välja kujunenud mingisugused teod, mis tõesti käivad nii, sest inimesed on selle niimoodi käima "loonud". Need on välja aretatud/mõeldud. Selle kohapealt on teil õigus, aga inimene ise, inimene ise tervikuna ei ole ühiskonna/valitsuse omand, ega ta ei kuulu nendele ja inimese enda loomulik olemine ja loomus on midagi muud.
Üks on materiaalne elu ja teine on vaimne. Vaimne on inimene ise, füüsiline on see, mida ta teeb, miline on tema töö, hobid ja kõik muu. See võib seonduda ka vaimselt, kuna kui inimesele meeldib teha midagi just tänu oma loomusele siis on see seotud mõlemaga, nii vaimse kui ka materiaalse eluga. See on täiesti normaalne, et inimene teeb tööd, tal on kohustused, tal on mingisugune rutiin, päevakava. See teeb samuti inimese õnnelikuks, kui ta sisustab kogu oma päevakava sellega, mida talle meeldib teha. Räägitakse, et sa pead tööd tegema, isegi siis, kui ei ole muud valikut. Ha-ha, ja me kõik räägime, et alati on kõik võimalik. Alati on võimalik ju leida see õige töö enda jaoks. Ehk siis, ei pea ju tegema seda, mis ei meeldi. "Vahest peab tegema asju, mis ei meeldi." Kui me räägime näiteks sellest, et inimene teeb valiku, valib endale meeldiva töö, siis tõesti, selle tööga võib kaasneda asju, mis meile ei meeldi, aga see on hoopis teine jutt juba. See on inimese tehtud valik ja kui inimene valis endale meeldiva, siis ta ei hakkagi mõtlema, kas talle meeldib või ei, ta lihtsalt teeb seda, kuna ta tahab oma töös midagi saavutada. Vot see on see, mis on tegevus "et sa pead tegema". Tõesti peab, aga samas võin ka ju öelda et, kes ütleb, et seda peab tegema? Riik, vanemad, valitsus, ühiskond. Kuidas saavad nemad öelda, mida sa pead tegema?
Siit tuleb ka järgmine asi, mida me tõesti "peame" tegema. Meil on ette määratud seadused ning on ju ilus ja inimlik ning heatahtlik, kui me käitume teistega ilusti ja järgime seadusi. Arvan, et see on pigem juba inimese loomuses. Kuna kuulume siiski ühiskonda, peame me järgima ühiskondlike "norme". Ma ei räägi mõtlemise normidest, ma räägin inimlikust suhtumisest kaaskodaniku ja austusest riigi vastu. Ehk siis austusest selle vastu, et keegi hoiab kogu ühiskonda koos. Ka seda on vaja. Kui jätame kõrvale sõna "valitsus" ja võtame sõna "kari", siis juba ammustest aegadest on olnud kari kommuun, mida on keegi inimene juhtinud. Kuna inimene on karjaloom ning kui keegi teist on ka märganud, kuulub keegi oma sõprusringkonnas samuti mingisugusesse rolli. Kas ta on organiseerija, informeerija, huumorimees, igal inimesel ühiskonnas on roll ja iga inimene kuulub kuhugi. Küsi endalt, kuhu kuulud sina!
