Motivatsioon kui igapäevane toiteallikas

Praegusel ajal, mil koolis on õppimist ülepeakaela, trennis nõutakse sinult viimast ja ööpäevas on ainult 24 tundi, siis paratamatult on vaja motivatsiooni, et selle kõigega toime tulla. Kord sa tahad midagi, kord mitte. Järjepidev olla on väga raske.

Kolmel korral nädalas pean trenni tõttama juba hommikul, neist kahel kell 6. Suutes ennast motiveerida juba üheks hommikuks, et tõusta ja see trenn ära teha, tean, et olen midagi saavutanud. Eks muidugi on mul olnud hommikuid, kui selle kella kinni löön ja teise külje pööran ning otsustan, et magan edasi. Tahtejõud mängib rolli mu igas hommikus.

Kui treenida 8 korda nädalas, siis pole see mitte mingi lihtne asi, et kõik trennid nädalas kohal olla. Peab olema motivatsiooni, peab olema mingi eesmärk ja ka treener mängib suurt rolli motiveerituses. Ka perekond mingil määral, aga see oleneb kõik sellest, kui palju peres keegi kursis on spordiga ning tulemuste saavutamiseks vajalikuga.

Eks kooliski ole nii, et kord tunnen, et järgmise kontrolltöö tahan viiele teha/õppida, kuid samas järgmisel korral viskan poole õppimise pealt õpiku eemale ja arvan, et mina seda ei vaja. Järgmine päev, kontrolltöö ajal, kahetsen. Öeldakse, et hea õpetaja pole mitte see, kes palju teab, vaid see, kes suudab õpilasi õppima motiveerida.

Mina isiklikult ammutan motivatsiooni unistustest ehk siis soovist neid täita. Lood endale pildi, milles tahad kunagi ise olla, ükskõik, milline see ka poleks. Õppides või treenides või mida iganes tehes, meenub see ning paneb sind rohkem pingutama. Kõik on kinni sinus endas, sinu mõtlemises!