Minu jaoks tähendab see eliitkooli, hinnalisi asju, kalleid trenne ja huviringe ning muidugi kõrgeid ootuseid minu tuleviku osas. Sisuliselt maksavad mu vanemad rahaga kinni, et ei peaks minuga aega veetma. Nad küsivad juba kuu enne vaheaega, kuhu ma sõpradega reisile tahan minna ja hoolitsevad selle eest, et ka mu suved võõrsil sisustatud oleksid.

Mul ei ole nädalas mitte ühtegi vaba päeva, kus mingeid kohustusi ei oleks. Kui ma ei käi kodust väljas, siis tuleb mulle koju võõrkeele õpetaja. Ma oleksin nõus tegema ükskõik mida, et kasvõi üks päev nädalas oma ema ja isaga veeta. Selle eest, et seda ei juhtuks, on juba hoolitsetud.

Kui väiksematest kohtadest pärit noored kurdavad tihti, et nende kodukohas ei ole midagi teha, siis minul on tegemist kõvasti, aga mulle tundub nagu mu vanemad ei tunnekski enam mind. Neid huvitab, millised on mu saavutused ja kuidas mul koolis läheb, aga neid ei huvita, kuidas MINUL läheb, kuidas ma ennast tunnen. Ma tahaksin ka, et meil oleks peresisesed ühistegevused, õuetööd...aga selleks, et meie neid asju koos ei peaks tegema, on palgatud teised inimesed.

Ma näen, kui närvilised mu ema ja isa on, sest nad töötavad tõesti väga palju ja seetõttu on neil palju stressi. Samas on kõige selle eest, mis meil on, vaja maksta. Paljud need asjad on selleks, et meie elu oleks lihtsam ja mugavam. Et me jõuaksime asju teha kiiremini ja hõlpsamalt. Mulle tunub see natukene naljakas, kui vanemad meie tervete peresuhete ja enda nii vaimse kui füüsilise tervise hinnaga töötavad selle nimel, et elu oleks lihtne ja mugav, kui tulemus on vastupidine. Usun, et keegi meist ei ole eriti õnnelik, elu on ikka kiire ja koosolemiseks aega ega tahtmist pole. Ma oleksin valmis vanematega koos käsitsi pesu pesema ja loobuma, et masin ning keemiline puhastus seda teeksid, vähemalt siis saaksime koos olla ning oleksime sunnitud rohkem suhtlema.

Varsti lähen ma välismaale ülikooli ja kes teab, kas ma kunagi enam tagasi tulen. Kui ma täiesti iseseisvat elu alustan ja vanematega kindlasti kontaktis olema hakkan, lahkun kodust siiski tundega, nagu nad ei teakski, kes nende tütar on.

Ma ei tea, kuidas teiste vanemate ja nende lastega on, kuid minu arvates ei ole midagi tähtsamat, kui kokkuhoidev ja üksteist toetav pere. Kõige tähtsam on, et inimestel oleks üksteise jaoks aega.