Miks käitutakse vaimsete haigustega nii erinevalt võrreldes füüsiliste haigustega. Kehalise kasvatuse õpetaja ei pane õpilast, kellel on luumurd, mängima võrkpalli. Miks pannakse klassi ees rääkima õpilane, kellel on sotsiaalne ärevushäire.

On õpetajaid, kes on vastutulelikud ja mõistvad, kuid on õpetajaid, kes ei mõista vaimseid haiguseid. Miks on nii, et füüsiliste haiguste puhul, nagu näiteks palavik, on andestav koolist puudumine, kuid vaimse haiguse puhul, nagu näiteks depressioon, see aktsepteeritav pole? Miks käitutakse vaimsete haigustega nii erinevalt võrreldes füüsiliste haigustega. Kehalise kasvatuse õpetaja ei pane õpilast, kellel on luumurd, mängima võrkpalli. Miks pannakse klassi ette rääkima õpilane, kellel on sotsiaalne ärevushäire? Nii luumurruga võrkpalli mängimine kui ka sotsiaalse ärevushäirega klassi ees kõnelemine või esinemine tekitavad õpilases ebamugavustunnet.

Tekib ka küsimus, miks neid probleeme üritatakse vältida? Tänapäeval tunnevad teismelised suuremat depressiooni kui kunagi varem. Umbes viiendikul teismelistest esineb depressioon ja vaid kolmandik saab selleks vastavat ravi. Psühhiaatrilise abi saamiseks tuleb oodata esmavisiiti mitu kuud. Kui soovid aga edaspidi psühholoogi juures käia, on ootejärjekorrad kuude pikkused.

Eestis ei saada vaimsetele haigustele ravi, mida oleks tegelikult vaja. See on eriti suur murekoht noorte seas, sest sellistest probleemidest on raske rääkida ja tihti ei saada sellele positiivset tagasisidet. Sageli muutub teiste arvamus inimesest, kes on rääkinud oma vaimsetest haigustest.

Noorte seas on enesetapp kolmas peamine surmapõhjus, kuid siiski ei nähta seda, kui palju vaimsed haigused mõjutavad ja ohustavad noori.

Olen rääkinud paljude teiste noortega, kellel on sama mure. See tõestab, et vaimsed haigused ja nendega tegelemine on aktuaalne probleem. See on kõikjal meie ümber, kuid miks sellega ei tehta midagi? Miks sellele läbi sõrmede vaadatakse ja lastakse asjadel lihtsalt olla? Iga saja minuti tagant võtab üks noor endalt elu. Noorte seas on enesetapp kolmas peamine surmapõhjus, kuid siiski ei nähta seda, kui palju vaimsed haigused mõjutavad ja ohustavad noori.

Kõik teavad, kui aktuaalsed on vaimsed haigused, kuid neist ei julgeta rääkida. Enesetapp, depressioon ja teised haigused on justkui tabuteema, mida ei taheta puutuda. Tegelikult on see karm reaalsus. Noored kaotavad soovi elada, suhelda ja teha asju, mis neile varem meeldisid, sest neil on mured, mida ei võeta tõsiselt. Kui kaua peavad noored ootama, et midagi muutuks? Mitu noort võtavad endalt elu enne, kui mõistetakse, kui tõsine probleem see on?

Jaga
Kommentaarid