Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Noor: kuidas ning milles saaksid noored olla kasulikud Eesti ühiskonnale?

 (3)

foto-15-15
foto-15-15Foto: Oliver Hainsalu

Ühiskond on inimeste kooselu vorm ja sellest tulenevate sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum - see on tegelikult väga suur mõiste ning seda võib tõlgendada mitmeti. Eesti ühiskonna tegevusele ja arengule saavad kaasa aidata ka noored, kes alles õpivad või on äsja kooli lõpetanud. Igaüks meist saab olla kasulik Eesti ühiskonna parandamisele ning muuta seda üha enam paremuse poole. Selleks on vaja vaid pühendumist ning suurt tahtejõudu, ilma nende kaheta ei saavuta peaaegu midagi.


Kuigi paljud arvavad, et olen veel õppiv noor ning mina ei saa aidata kaasa ühiskonna tegevusele ja selle muutmisele, siis nad eksivad. Meie kõik ise kujundamegi Eesti ühiskonna. Minu arvamus on selline, et kõige kasulikum saab olla noor õppiv inimene oma riigile siis, kui ta õpib headele tulemustele ja hindab seda raha, mida riik panustab tema õppele. Hiljem kooli lõpetades ja tööle asudes teenib ta tagasi selle raha, mis omal ajal kulutati riigi poolt temale ja tema õppele, sest nii oleks aus. Sest nagu ütleb vanasõna: "Tasuta lõunaid ei ole olemas!"
Kindlasti üheks väga suureks probleemiks Eestis on noorte haridus. Aina enam on neid noori, kes jätavad kooli pooleli, lähevad tööle ning aastate pärast on nad hädas, kuna keskhariduseta on peaaegu võimatu tööd leida. Mis on viinud noored nii kaugele, et loobutakse ja antakse alla nii õppimises kui ka muus? Väga palju on neid, kes on suurtes õpiraskustes ning neil ei ole raha, et palgata endale eraõpetajat või võtta lisatunde. Siin on koht, kus meie, noored inimesed, saame oma ligimest aidata. Mina olen selle poole juba ühe sammukese teinud. Astusin oma koolis tugiõpilaste gruppi. Meie grupi eesmärk on kaasõpilasi aidata. Olgu nende probleem milline tahes, kas õpiraskused, depressioon, stress, psüühilised probleemid või mis iganes - me toetame neid ja püüame anda endast parima, et leida probleemile lahendust. Loodame saavutada, et lõpptulemus oleks positiivne. Kui meie, noored, aitaksime üksteist, ei tekiks koolist väljalangevusi, haridustase oleks kõrgem ning loodetavasti oleks tulevikus garanteeritud ka parem töökoht.
Peamiselt virisevad tänapäeva noored inimesed selle üle, et väga raske on saada "jalgu alla" ning elada iseseisvat elu, kuid tegelikult on põhjus mujal. Kui inimene on laisk, ei viitsi pingutada ja võib-olla ei tahagi pingutada, siis ongi raske. Väga palju on pakkumisi ja võimalusi, kuid inimesed ei oska neist kinni haarata. Praegu oleme me veel noored, kuid varsti oleme meiegi emad ja isad, hiljem ka vanaemad ja vanaisad. Kui me praegu ehitame endale tugeva pinna alla, siis on meil tulevikus lihtsam. Tuleb juba varakult hakata endale sisendama teadmist, et mitte riik ei ole hoolimatu ja ei suuda maksta piisavalt toetusi, vaid mina ise olen midagi tegemata jätnud, ei suuda olla piisavalt leidlik, töökas ja nutikas, et end ja oma peret hästi üleval pidada.
Meie riigis on tohutult palju kurjust ning üldse kuritegevust ja õnnetusi, kuid miks? Tänapäeva vanemad ei saa enamjaolt hakkama oma laste kasvatamisega ning nende harimisega. Öeldakse ikka, et see, kuidas kujuneb lapse tulevik ja elukulg, algab kodusest kasvatusest. Kui vanemate jõud ei käi enam lastest üle, lähevadki lapsed oma teed ja paraku enamjaolt halvale teele. Siit tuleb ka minu pakkumine, et rohkem pühendada aega vanematele kui lastele. Pidevalt räägitakse ja tehakse loenguid noortele, kuidas käituda, miks midagi teha ei tohi ja nii edasi, kuid vanemad on jäetud täiesti unarusse. Kindlasti tuleks harida ka vanemaid, teha tugigruppe ja korraldada rohkem loenguid, kuidas nad saaksid tulla toime oma lastega, kelle kasvatamine on läinud „ ülekäte”. Selles kõiges saaksime aidata kaasa ka meie, olles ise veel noored ja lapsed. Saame öelda sõna sekka meie kasvatamisse ja avaldada arvamust, mida võiksid vanemad meie kasvatuses teha teisiti.
Kuid noored ei ole tänapäeva elu suurim probleem. Minu jaoks on veelgi olulisemad vanurid. Neil ei ole jäänud kaua elada, järk-järgult toimub nende taandareng ning lõpuks ei suuda nad enam ise endaga toime tulla ja vajavad abi. Kui vanuril on olemas lähedased, kellele ta saab igapäevaselt loota, siis on hästi. Kuid kuidas on lood nendega, kes on täiesti üksi ja vajavad samuti abi? Muidugi peaks riik tunnustama kõiki neid pansionaate ja hooldekodusid, mis meil hetkel olemas on, kuid nende hinnad on üle mõistuse. Kui mina oleksin see, kes saaks otsustada riigi rahade üle, siis esikohale seaksin ma vanurid, et teha nende viimased eluaastad, -kuud, -päevad ja -minutid, nii ilusaks kui vähegi võimalik ning võimalikult vähem valulikuks ja alles seejärel paneksin rõhku raskustes olevatele suurtele peredele ja lastele. Siin ongi see koht, kus meie, noored, saame aidata meie ühiskonda. Muidugi ei saa me maksta vanurite hooldekodude arveid ja ravimeid, kuid me saame võtta oma südamesse selle väikse asja, et toome nende päevadesse kasvõi veidikene rõõmu. Juba sellest võib palju abi olla, kui näeme pargipingil istumas mõnd vanurit, lähme ligi ja küsime kuidas tal läheb või räägime kasvõi ilmast. Neil on heameel, kui neid märgatakse ja neist hoolitakse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare