Noh, mida arvavad endast need pensionärid, kes end maailmanabaks peavad? Olgugi, et buss on pooltühi, peavad nad inimesi bussi ukse ees tõukama. Hea, kui nad peatuses mahaminejatel üldse bussist väljuda lasevad.

Kui mina väike olin, kasvatas mu ema mind nii, et peab viisakas olema. Kas on võimalik, et need pensionärid on kombed lihtsalt ära unustanud?

Teinekord, kui lähete oma linnas elavatele ühistransporti kasutavatele vanematele või vanavanematele külla, siis rääkige nendega. Piiiiikalt ja põhjalikult. Rääkige, kuidas enne lastakse bussist inimesed välja, siis lubadakse siseneda endast vanematel/hädisematel ja alles siis sisenetakse ise. Kohtadele pole ka vaja joosta — inimesed märkavad vanemaid ise ja lasevad nad istuma.

Kui väga aga ei julge või lihtsalt ei taha vanemat sellisel teemal kõnetada, on ka teine variant — PKK (Pensionäride kombekool). See poleks tavaline kool. See kestaks paar tundi päevas, nad saaksid seal süüa ja tööd teha. Koolis õpetataks neile kombeid ja seda, kuidas tulevastele põlvedele oma teadmisi edasi anda. Neile oleksid seal huvitegevused ka, kuna kodus on tihtipeale igav ja üksik olla. PKK-s saaksid nad suhelda omavanustega ja tegeleda nende jaoks huvitavate tegevustega. Vanurid saaksid ka lisakoolitusi ja kui energiat üle jääb, võivad nad tänu saadud teadmistele poole kohaga tööle minna.

See on aina suurem probleem meie vananevas ühiskonnas — ebaviisakad vanurid. Sellise lahendusega saaksime enda elu kergemaks teha. Ei peaks enam muretsema, et äkki vanaemal on kodus igav või et ta on üksi. Kasu saavad ka tavalised inimesed — nad ei pea enam ebaviisakaid vanureid taluma.

Win-win situation!

Hea lugeja, mis sina arvad? Anna teada noortehaal@delfi.ee!