Noored leiavad variante, kuidas kaaslasi hingepõhjani solvata

Noored on kergelt öeldes "õelad". Nad leiavad variante, kuidas kellelegi halvasti öelda, neid hingepõhjani solvata või siis lihtsalt teha sarkasmi mõne sõbra suhtes. Kõige rohkem esineb viimast varianti sõprade gruppides, ka väiksemates, kus on näiteks kolm inimest. Umbes 3 minutiga saab aru, kes on selles grupis liider ning kes on see tagaplaanile jääv, keda saab norida ja kellega seoses tulevad need parimad "naljad". Ühesõnaga on halvasti ütlemine saanud elu osaks ning selle väljendamiseks kasutatakse erinevaid variante. Kui sa ei taha otse midagi välja öelda, siis peidad oma mõtte sarkasmi, kuid tegelikult...äkki see polnudki sarkasm vaid tõde? Lihtsalt see tundub sarkasmina?

Kõik ei saa juhid olla ning seepärast tekibki olukord, kus keegi grupis jääb natuke kõrvale ning keegi on selline boss, keda kõik kuulavad ja järgivad. Mõned võivad end aga teatud hetkedel väga halvasti tunda, kuna nad tunnevad, et oleksid justkui kõrvale jäetud. Kui aga see inimene on kellegagi kahekesi, siis ta tunneb end täiesti temaga võrdsena ja hästi.

Klassides tekib lausa mitu gruppi, neist igaühel on oma liider ja n-ö tallaalune. See viimane on on nende grupi liige ning teised on justkui tema sõbrad, kuid tegelikult kasutatakse teda lihtsalt ära ning samuti tehakse tema suhtes musta huumorit. Võib-olla saab ta vahepeal ka solvanguid kuulda, kuid ta arvab, et neid mõeldi naljaga, kuna tema sõbrad ei ütleks ju talle ometi midagi halvasti. Ühel hetkel ta siis avastab, et need tema sõbrad ei olegi tema sõbrad, vaid lihtsalt inimesed, kes tema suhtes halvasti käituvad ning mõtlevad neid solvanguid tõsiselt. Loomulikult lõpeb sel juhul tema suhtlemine selle grupiga. 

Mis see endaga kaasa võib tuua? Esiteks muidugi selle, et noor hakkab kahtlema inimestes - ta arvab, et tõelisi sõpru vist polegi. Aga natuke kurvem asi on see, et kui tal tekib uus sõprade ring ning ta tunneb, et on nendest teatud mõttes üle või lihtsalt parem. Tema ego tõuseb ning ta leiab grupist inimese, kellele teha sama, mida talle kunagi tehti. Ta teeb musta huumorit ning norib teda teiste sõprade ees. Kusjuures see annab talle hea tunde, sest ta saab elada välja lõpuks need emotsioonid, mis talle endises seltskonnas sisse jäid.

On olemas muidugi ka gruppe, kus otseselt kedagi ei norita. Samuti on inimesi, kes saavad ideaalselt aru sellest, kui sõbrad teevad temaga musta huumorit ning ta ei solvu sõprade peale. Aga ei tohi jätta kõrvale fakti, et mõni võib võtta neid sarkasmiklide vägagi südamesse, kuid ta lihtsalt ei näita seda välja. Võib-olla on kannatanud see "noritav" koolivägivalda ning teatud mõttes seob ta alateadvus hetkel toimuva koolis juhtunuga. Kujutad ette, kuidas see noor ennast tunda võib? Mitte väga hästi. 

Vahepeal võib nalja teha, kuid pidevalt kellegi kallal sarkasmi tegemine on liig! Siiski pean mainima, et see on minu arvamus ning paljude arvates võib see kõik olla täiesti vale.