Vestleme kolme noorega praktikakorraldusest nii Eestis kui välismaal. Laura Murd (24) on Tallinna Teeninduskooli koka eriala õpilane, Elina Malleus (26) on Tallinna Polütehnikumi fotograafia eriala vilistlane ning Taivo Leinbok (22) õppis Tallinna Tööstushariduskeskuses juuksuriks.

Milline on teie praktikakogemus?
Laura: Mina olen praktikal käinud kooli restoranis, restoranis Merineitsi ja Mannerheim ning Londonis Türgi restoranis. 

Elina: Eestis olen olnud praktikal kahes ettevõttes, millest üks tegeleb portreefotodega ja teine tootefotodega. Samuti olen kuu aega olnud praktikal Hollandis Lukkien Creative Production Company´s, mis on Euroopas üks suurimaid tootepildistamise ettevõtteid. 

Taivo: Mina olin praktikal kooli õppesalongis ning ilusalongis Hair & Skin.

Kuidas erineb välismaa praktika Eesti omast?
Laura: Kõige suurem oli kultuuriline erinevus. Türgi restoranis üllatas mind kõige rohkem, et köögis, kus mina praktikal olin, töötasid minu kõrval immigrandid, ilma igasuguse eelõppeta ning kohati ei osanud nad isegi nuga käes hoida. 

Elina: Minu praktika Hollandis möödus väga suures ettevõttes, kus töötas 40 professionaalset fotograafi, mis on ka antud eriala mõistes kindlasti eriline. Iga minu päev oli erinev, sest õppisin mitme fotograafi käe all. Nägin palju erinevaid käekirju ning võrreldes Eestiga oli praktika seetõttu kindlasti mitmekülgsem.

Kas praktikal oldud aeg oli piisav?
Taivo: Kuna juuksuri erialal algab praktika kooli õppesalongis varakult, siis ma arvan, et see on piisav aeg. Kui ma lõpetasin, ei olnud mul sellist tunnet, et oleks võinud kauem praktikal olla. Aga samas mitte ükski juuksur ei tunne kooli lõpetades, et ta on valmis juuksur.

Kas praktika peaks olema tasustatud?
Laura: Mina arvan, et praktikandile tuleks maksta väikest tasu, kui ta näitab ise huvi üles, on töökas ja abivalmis ning soovib erialaga tegeleda. Kui ta istub nurgas ja kõlgutab jalgu, siis muidugi ei peaks maksma. Ma mõistan, et firmad ei saa praktikandile maksta täispalka, eriti kui praktikante on palju, aga vähemalt osa palgast võiks tublimatele maksta. Mina olen vanemate juurest lahkunud ja elan iseseisvat elu, seega on vaja igakuiselt maksta üüri, osta süüa ja nii edasi.

Elina: Kuna nüüd töötan ise fotograafina, siis näen seda küsimust hoopis teises valguses. Fotograafi töö ei ole kaheksast viieni, vaid praktika ajal annab graafikusse mahutada ka n-ö päris töö. Mina sain ühes kohas taskuraha, teises aga mitte. Ma ei tundud ennast kuidagi ärakasutatuna, kui ma tööasu ei saanud, vaid olin õnnelik saadud kogemuse üle. Kindlasti tuleks need asjad oma praktikajuhendajaga eelnevalt kokku leppida, et hiljem ei tekiks arusaamatusi.

Taivo: Fakt on see, et pädevamad praktikandid lähevad sellistesse firmadesse, kus makstakse. Nad ei lähe sinna, kus ei maksta. Ei ole üldse halb, kui raha makstaks ka tulemustasuna, kuid sellega kaasneb pinge ja teadmine, et sinult nõutakse head tööd. Kooli sisepraktikal on olnud piisavalt nunnutamist ja „patjadel kandmist“, aga olles ettevõttes praktikal peab aru saama, kuidas elu tegelikult käib.

Kuidas leidsite praktikakohad?
Laura: Esimene praktika on kooli poolt määratud, see on enamikel kooli sööklas. Kuna alguses puudub kogemus ja kontaktid, siis esimeste praktikakohtade leidmisel aitab alati õpetaja. Londoni praktika tegin läbi Erasmuse programmi ja sellest võimalusest sain ma teada koolis. Viimase praktikakoha leidsin juba ise, kus olen ka praegu tööl.

Elina: Eestis enamasti on asi käinud nii, et leiad fotograafi, kelle tööd sulle huvi pakuvad ning võtad temaga ise ühendust. Kui juhtub nii, et sa ei saa soovitud fotograafi juurde praktikale, siis on meil kooli poolt olemas ka nimekiri erinevatest praktikakohtade pakkujatest ning abi saab ka kutseõpetajatelt. Hollandisse minnes pidin läbima tööintervjuu ja enda sobivust tõestama. Ettevõtjad hindasid portfoolio ja vestluse kaudu minu oskusi ja tegid sellest tulenevalt ka valiku. Mulle see kogemus väga meeldis, sest leian, et praktikakoha pärast tuleks pisut pingutada.

Taivo: Mina sain praktikakoha nii, et ma läksin kohale ja ütlesin, kes ma olen, kust ma tulen ning avaldasin soovi praktikale tulla. Suur osa minu koolikaaslasi leidsid oma praktikakohad sarnaselt. Tippjuuksurid ei pane üles kuulutust, et nad otsivad endale praktikanti, nad ei saada ka kooli kirju. Alati pead ise kohale minema ja ennast n-ö maha müüma.

Kas praktikal kasutasid koolis õpitut või tuli täitsa otsast alustada?
Taivo: Tegelikult on ikka päris suur vahe, koolis saad sa põhilised teadmised ja oskused. Kui sa lähed juba päris salongi, siis on juba klientuuri vahe. Need, kes tulevad õppesalongi, teavad, et neid teenindavad õpilased ja seal läheb kauem aega, aga päris salongis on kliendi ootused kordades kõrgemad.

Milline on praktikajuhendaja roll?
Laura: Köögis peaks juhendaja alati juures olemas. Kõik asjad käivad köökides erinevalt, isegi on vahetuste vahel erinevused. Köögis antakse sulle ülesanne kätte, keegi ei ütle sulle, et mine haki sibulat, vaid juhendaja näitab, kuidas ja mida teha. Ma tean, et on praktikakohti, kus juhendaja ei tegele õpilastega piisavalt. Kui aga praktikant tahab ise õppida ja näitab huvi üles, siis juhendaja võiks üritada enda teadmisi edasi anda. Hea praktikajuhendaja, mitte ainult ei näita, kuidas midagi tehakse, vaid ka seletab, miks just nii tehakse.

Elina: Eestis praktikal olles töötasin ühe konkreetse fotograafiga ning seetõttu oli kokkupuude juhendajaga tihedam. Hollandis oli vastupidiselt meil väga suur meeskond ning minu juhendaja oli üks konkreetne isik, kellega me nädala lõpus kokku saime ning vaatasime kogetu ja tehtu üle. Võis tihti juhtuda, et terve pika perioodi jooksul me kokku ei puutunudki vaid tegin erinevaid ülesandeid teiste fotograafidega. Nädala lõppedes juhendajaga arutamine andis kindlasti võimaluse kõike tagantjärgi paremini analüüsida. Praktika juures meeldis mulle väga, et tihti sain ise erinevaid töö osi proovida ning kui ma tõesti tundsin, et enam edasi ei saa, siis sain ka abi küsida. Arvan, et nii arenesin ma kõige paremini, aga sellist katsetamist saab kindlasti rohkem lubada fotograafias ning vähem näiteks köögis ja juuksuritöös. Samuti on erinevad ka praktikandid ning seetõttu ei pruugi selline stiil ka kõigile sobida. Jällegi on ka siinkohal oluline koostöö ning ühiselt sobivate eesmärkide leidmine.