Kõik sai alguse lapsepõlves, mil leidsin kodus stetoskoopi. Särasilmselt kinnitasin perele, et minust saab arst. Ma kasvasin ja arenesin iga päeva, sellega paralleelselt kasvas ka minu unistus panustada inimeste heaolusse. Arsti mänguasjade komplekt, vanema venna bioloogia õpikud, meditsiiniteemalised filmid ja artiklid täitsid kogu mu elu. Ainsaks motiveerivaks mõtteks, mis sundis varahommikul matemaatika konsultatsiooni minema, oli mõte, et peagi saabub päev, kui astun Tartu Ülikooli arstitudengina kooli.

Ma olen 18-aastane kuldmedaliga gümnaasiumi lõpetanud, suure unistusega südames, kuid kustunud säraga silmis õnnetu noor. Libastudes lõpukirjandiga poliitilisel teemal, purustasin oma võimaluse alustada meditsiini õpingutega sel aastal. Kuhu nüüd? Arvatakse, et ei ole midagi hullemat, kui teadmatus tulevase eriala suhtes. Totaalne eksimus. Ei ole hullemat, kui silmist kadunud liblikas, mida eluaeg taga ajanud oled.

Olen sisseastumistingimustes pettunud noor. Psühholoogia eriala katsetel küsitakse kandideerijatel, miks nad antud erialal töötada soovivad. Komisjon küsib seda, sest psühholoogid on need, kellele usaldame oma vaimu. Miks tuginevad siis Eesti arstiteaduskonna sisseastumistingimused ainult eksamitele? Arst on inimene, kellele me usaldame oma ELU. Kas matemaatika või keemia eksam on see, mis määrab inimese motivatsiooni ja suhtumist teistesse? Õudne on kuulata noori arste, kes suhtuvad 75-aastastesse, kui tühja materjali, kes varsti nii või naa sureb.

Austatud Toomas Hendrik Ilves ütles oma vastuvõtul parimatele koolilõpetajatele, et maailma tippspetsialistiks saamiseks peab Eestist lahkuma, kuna võimaluste lagi on madalam kui mujal. Kurb on mõista, et see lagi tuleb oodatust kiiremini. Kõneledes vabalt nelja keelt on terve maailm minu ees valla. Mul on võimalus saada teadmiste ja motivatsiooniga välismaa ülikoolidesse, areneda seal tippmeedikuks ja elada keskkonnas, mis toetab inimeste unistusi. Motivatsioonikirja nõudmata kasvatab meie riik arste, kes on ainult palga eest väljas ja varem või hiljem lahkuvad prestiižsemasse riiki.

Mul on unistus, mida ei murra miski. Inimene õpib kogu elu ja minust saab arst. Kui mitte varem, siis hiljem, kui mitte kodumaal, siis raskema südamega välismaal. Kallid sisseastujad, järgige oma unistusi ja proovige tööd, mida armastaksite. Kui te sel aastal ebaõnnestusite, siis leidke aastaks alternatiiv ja proovige veel. Eesti riik ja maailma ühiskond areneb ainult siis, kui iga üks teeb oma tööd südamega. Ärge laske enda unistustel murduda ja ärge purustage tühjalt teiste unistusi. Läbi raskuste tähtede poole!

Hea lugeja, räägi ka Sina oma lugu, saates see aadressile noortehaal@delfi.ee!