Olin sunnitud jaheda öö Lasnamäel õues veetma — vandusin endale, et sellist trikki ei tee ma enam kunagi
Ettevalmistuste hulka kuulus tol ajal ka vanematele ilusa loo rääkimine, kuidas kavatseme reedel sõbranna juures filmi vaadata ja koos tema väiksemat õde hoida. Igaks juhuks veel lisaks, et sõbrannal on ka vanaema kodus, et asi kahtlane ei tunduks. See oli selline kõige tavalisem lugu, mida ma usun, et on kuulnud ka paljude teiste laste vanemad. Minu vanemad usaldasid mind tegelikult päris palju, nad ei pidanud võtma vaevaks seda üle kontrollida, nagu paljudel teistel. Hiljem, kui olin esimest korda juba reaalselt vahele jäänud, hakkas ka kontroll toimuma.
Igaljuhul, mõeldud-tehtud. Reede õhtu käes, saime linnas sõbrannaga kokku, suundusime Lasnamäele. Kuni hiliste õhtutundideni veetsime aega kuskil majadevahelisel mänguväljakul. Meid oli kokku kuskil 10 inimest. Lubatud peole pidime saama kella 11 paiku. Selleks ajaks, kui kell juba nii kaugele jõudis, olime meie päris konditsioonis omadega, mitte küll maani täis, aga no piisavalt, et mitte tahta sellise näoga oma vanematele otsa vaadata.
Tuju oli hea ja kõik oli tore, aga ainukene asi, mida ei tulnud, oli pinnale pääseda lubav kõne. See poiss, kelle juurde pidime minema, lülitas lõpuks pärast mitmeid pommitamisi ja sms-e lihtsalt oma telefoni välja. Tekkis väike paanika, minna ei olnud sealt kuskile, kuna ise elasime me sõbrannaga mõlemad linnast väljas. Vanematele helistamine tundus mõeldamatuna, kuna olime ju mõlemad omadega parajalt jommis. Nii me seal siis ekslesime. Mina, mu sõbranna, veel üks tüdruk ja siis 3-4 meiega sama vana poissi.
Osa neist oli Lasnamäelt pärit. Üks poiss ütles, et ta teab üht kohta, kuhu me saaksime minna. Kuna meil väga variante ei olnud, siis suundusimegi väidetava "varjualuse" poole. See oli mingisugune betoonist ehitis. Ilmselt oli kunagi mõeldud sellest ehitada sild või tunnel. See nägi väga õudne välja. Seal all oli päris pime, aga ruumi tohutult palju. Poisid võtsid kätte ja hakkasid seal vedelenud ehitusprahist lõket tegema. Oli kevad ja ilm kiskus öö saabudes ikka üsna jahedaks. Lõke üles tehtud, mõtlesid poisid veel, et eemal, kellegi maja juures vedeles enne mingi vana diivan ja nad läksidki sellele järele ning tõid selle sinna. Seal me siis istusimegi.
Tundus, et sellel ööl ei tulegi lõppu. Olime parajalt hirmul ka, sest selline koht võiks vabalt meelitada ligi narkomaane ja muid kodutuid, kes samuti ööseks endale mingisugustki katusealust otsida võiksid. See oli kohutav! Õnneks kedagi sellist sinna ei tulnud. Kõigi eelnevast peomeeleolust oli saanud täielik masendus. Keegi isegi ei rääkinud omavahel. Nii armetu oli see olemine.
Niipea, kui kell oli 5 saanud ja arvasime, et esimesed bussid peaksid juba liikuma hakkama, võtsime suuna kodu poole. Ma vandusin endale, et sellist trikki ei tee ma enam kunagi, asi ei olnud kaugeltki seda väärt. Kuna elan linnast natukene väljas, siis jõudsin enda bussipeatusesse kuskil 6-7 aeg, aga ka see tundus liiga varajane kellaaeg kojuminemiseks. Mida ma emale-isale ütlen, miks ma nii vara ära tulin? Selle peale mõeldes, istusin ma enda kodu lähedal asuva raudtee juures veel kuskil kella 9ni. Ise nii vihane enda peale, et kas mul tõesti oli sellist asja vaja. Hiljem, peale seda, olen üritanud kõik kodust eemale minekud ja asjad palju paremini planeerida ning kui vahel autoga sealt selle betoonasjanduse juurest mööda sõidan, võtab ikka muigama küll.
Loe ka:
