Õpetajad: eksamite pärast sa peadki õppima!

Koolivaheaeg on läbi saanud ja raske õpikoorem vajub jälle turjale. Juba esimeseks päevaks oli meie koolis jäetud õppida nii töövihiku lahendamise kui ka õpikust lugemise näol. Ning ekooli vaadates jääb silma, et juba on õpetajad jõudnud panna terve nädala täis koduseid ülesandeid ning lisaks on sel nädalal vaja sooritada ka matemaatika kontrolltöö. Kuid, mis juhtub, kui ma ei leia uuesti üles oma õpimotivatsiooni?

Kust peaks siis õpilane leidma selle õpimotivatsiooni? Kui ma küsiksid seda küsimust õpetajatelt, siis enamik neist vastaks mulle, et järgmine aasta on ju eksamid, mis otsustavad sinu edasise tuleviku ning just nimelt eksamite pärast sa peadki õppima. Kuid siinkohal arvan ma, et see on vale. Kui inimene õpib kellegi teise või millegi muu kui iseenda pärast, siis on see lihtsalt vale.

Kui hirmutatakse eksamitega ja kannustatakse nendeks õppima, siis sellega lihtsalt rikutakse õpilase mõttemaailma, kes on juba niigi harjunud alates noorest east õppima vanemate, hinnete, raha ning auhindade vms pärast. Ning pärast pidevat sellist kasvatust, mis kestab kuni keskkooli lõpuni, kus õpitakse millegi või kellegi pärast, võibki jääda õpilasel selline idee, et peaasi, et ma oma eksamid ja kontrolltööd läbi saan, ükspuha milliste meetmetega. Olgu siis selleks spikerdamine või muudel viisidel petmine ja sahkerdamine.

Õpilane võiks õppida ennekõike sellepärast, et iseenda silmaringi laiendada. Et saada mõistlikumaks, targemaks ja suuremaks inimeseks ning et tekiks huvi areneda ja kasvada terve elu jooksul. Mitte ainult sooritada oma eksamid ja teada, et kui ma need eksamid hästi tehtud saan, siis ma saan edukaks inimeseks ning minu pangakontol hakkab olema palju raha. Sest kokkuvõttes on eksamid niikuinii ülehinnatud.

Tähtis ei ole see kui palju materjali ma suudan üheks päevaks pähe tuupida, vaid see, kuidas ma olen kogu gümnaasiumi vältel kooli ja õppimisse suhtunud. Siinkohal ei pea ma silmas seda, et kõik hinded oleksid väga head, nii reaal kui ka humanitaarainetes, vaid kui tugevalt olen ma väärtustanud haridust ja teadmisi üleüldiselt ning kui suurelt väärtustan ma iseenda arengut ning kasvu, mitte ainult koolis, vaid üldiselt läbi elu.

Kas minu jaoks on kõige olulisem prioriteet teha eksamid heale tulemusele ja seeläbi olla ka edukas või on selleks kõige olulisemaks osaks koolis käimise juures personaalne areng ja mõttemaailma muutumine või kinnitumine? Selles on küsimus. Ning sellele küsimusele on vaja igaühel endal ise vastata.