Olin ise keskkooli ajal krooniline hommikustest tundidest puuduja, vabanduseks olid "kodused põhjused", sest veel mõned aastad tagasi oleks vähemalt siinmail olnud mõttetu rääkida sellest, et iga inimese unetsüklid on erinevad.

Seega tuli leppida sellega, et õpetajate ja vanemate arvates olin ma lihtsalt laisk, kui ei suutnud ärgata. Viimastel oli vähemalt natukene minust kahju, sest nad nägid, et läksin mõistlikul ajal magama ja hommikul, kui äratuskell helises, olin tõelistes piinades, sest siis oli minu kõige magusam ja sügavam uneaeg.

Enamasti tuli siiski kooli minna ja kui läksin, siis vähemalt kuni kella 11ni olin ma poolunes, ülejäänud päeva piinlesin, sest ma ei olnud saanud ennast korralikult välja puhata. Mingeid teadmisi ma ajju talletada ei suutnud. Õppisin kodus, hinded olid keskpärased, stress ja väsimus aga rõhuvad.

Mul on hea meel, et täna uneteemadel tõsisemalt räägitakse. Vahest hakatakse seda tõsisemalt võtma ja ei panda võrdusmärki laiskuse ja unevajaduse vahele, sest see on absurd!

Hea lugeja, anna kommentaariumis teada, kas igaüks peaks suutma ärgata siis, kui ette nähtud või tuleks arvestada inimeste eripäradega?