Õpilane ergutab eakaaslasi: ärge andke kooli suhtes alla, läheb lihtsamaks!
Olen nüüdseks 11. klassi õpilane, kuid teistest aasta võrra noorem. Seega saan alles 17. Miks ma üldse siia kirjutan, on hea küsimus. Minu põhimõte on noori ergutada — ärge andke alla, läheb lihtsamaks.
Käisin ise ka 9. klassi läbi ja mäletan selgelt, et iga päev oli vähemalt kahes aines midagi teha. Normaalne oli teha 2-3 kontrolltööd päevas ning neile lisandusid veel tunnikontrollid. Mõnel tekib küsimus, et kuidas nii palju töid üldse tohib olla? Seadusega on ju teisiti määratud. Ütlen ausalt, see oli kurnav ja väga raske. Jätsin nii mõnelgi korral mõttetuma asja tegemata — lugemise, töövihiku täitmise ja seda mitte sellepärast, et ma oleksin laisk olnud. Teistes ainetes oli lihtsalt liiga palju teha.
Peaksin oma ema ja isa tänama, et olen neilt head geenid saanud. Olen terve elu matemaatikaga Sina peal olnud. Olen ise aru saanud, et kui tunnis kaasa teha, kodutöid lahendada ja vajadusel õpetaja käest üle küsida, tuleb enne kontrolltööd vaid valemid üle korrata. Soovitan, et üritage teha nii palju kui oskate. Tehke kasvõi valesti ning küsige järgmisel päeval õpetajalt, kus eksisite. Oma vigadest ju õpitakse.
Alustasin oma juttu sellega, et läheb kergemaks. Oleneb muidugi sellest, kuhu soov edasi püüelda on. Mina läksin igatahes gümnaasiumisse. Valisin sellise kooli, mis oli edetabelites üsna keskmisel kohal. Eliitkoolis oleksin ma läbi põlenud, sest olin põhikoolist tulles ülikurnatud õpilane ja poleks jaksanud lihtsalt õppida.
Mu praegune kool on suurepärane. Õpetajad tunnevad huvi ja klassikaaslased on parimad. Nad mõistavad, et kõik ained pole kõigile sama lihtsad ja nad ei naera, kui matemaatikas kolm korda ühte sama asja üle küsida. Nad saavad aru, et õppimine on OK!
Minu kool ja õpetajad motiveerivad mind edasi õppima ning tean, et saan riigieksamid sooritatud ja ka ülikooli sisse, sest tegelikult oleneb õpitulemus ikka õpilasest endast.
