Õpilane: miks on õpetajad kutsekooli valinud õpilaste suhtes skeptilised ja negatiivselt üllatunud?
Esimesena esitaksin kohe küsimuse, et kas psüholoogiliselt on see õige, kui noor, kes on teinud oma valiku humanitaarklassi kasuks, peab igapäevaselt kuulama seda, kuidas ta on oma mõtlemiselt natukene nõrgem kui teised?
Olen kohanud ka ise õpetajatelt negatiivset suhtumist ja ükskõiksust. Naerdes mõne klassis öeldud vastuse peale öeldakse meile lihtsalt: "Ah õige jah, te olete ju humanitaar," või: "Aga noh, mis me humanitaarist räägime." Ka paralleel reaalklassis õppivate õpilaste suhtumine on tihtilugu alandav. See viib tunnis istumise tuju ja õppimise motivatsiooni kohe väga kergelt ära.
Toetudes Eesti Rahvus Ringhäälingus avaldatud artiklile, kus pööratakse tähelepanu Tartu ülikooli majandusteadlaste Kerly Espenbergi, Aivi Themase, Jaan Masso ja Raul Eametsa uuringule, mis näitab, et ükski Eestis tehtud uuring ei kinnita reaalaineid õppinute palgaeelist või ülekaalu tööturul, arvan, et lihtsalt reaalainete tugevuse ümber heietamine ilma kindla tõestuseta ei ole tarvilik.
Kevadel oma valikuid tehes tutvustati meile väga hoogsalt kutsekoole ja sealseid võimalusi. Tol hetkel olid mind ümbritsenud õpetajad kõigi kutsekooli valinud õpilaste valiku suhtes skeptilised ja negatiivselt üllatunud. See aasta aga saan teada, et see oleks isegi parem valik olnud, sest siis on tulevikus töökoht kindlasti olemas. Valisin siiski gümnaasiumi ja humanitaarklassi, sest koolis juba mõnda aega käinuna kuulsin, et kutseharidus oli halb valik ja antud kallak on liiga nõrk, et midagi kindlat tagada. Miks kõik kommentaarid alles hiljem avalikustatakse? Kas gümnaasium ei ole mitte koht, kus õpilane peab ise pingutama, et koolis õpitu talle kasuks tuleks?
Tean, et on ka õpilasi, kes teevad oma valikuid lähtudes mugavusest, kuid siis on juba küsimus, et kas õpilane on üldse gümnaasiumi eesmärgist õigesti aru saanud. Selliseid inimesi on igas klassis. Noor, kes on teinud oma valikud õppimise eesmärgil, mitte muretuse pikendamiseks, saab õpitud igas klassis ja lihtsam ongi, kui ta teab juba ette, mida ta teha soovib ning teeb oma valikud sellest lähtudes.
Kui nüüd avalikult materdatakse humanitaarklasse, siis on sügisel reaalklassi ja loodusklassi soovijate hulk nii suur, et koolidel ei jätku kohti. Õpilased, kes ei ole saanud sisse enda soovitud kohtadele, suunduvad kutsekoolidesse ja siis on ka seal ülerahvastatus ja lõpuks ei ole kõigile neile ühte ametit õppinud õpilastele tööd. Tsiteerides president Toomas Hendrik Ilvese vabariigi aastapäeva kõnes öeldud lauset: "Me vajame ideid, mida kiiresti teha oma koolilaste kahaneva arvuga," arvan, et see nüüd küll lahendus ei ole.
Kõike seda infot uurides jõuan järeldusele, et ei ole kõige targem kommenteerida ja sildistada, kui ei ole kindlat tõestust. "Jutt, et humanitaarklassid on pehmed ained, on linnalegend ja müüt," ütles professor Raul Eamets. Sõna humanitaar ja selle sisu lihtsalt kõlab lihtsamalt kui reaal ja selle matemaatiline valemitel põhinev sisu.
