Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

Õpilasesindajate arvu ja nende sõnaõigust koolis tuleks suurendada

 (7)
Õpilasesindajate arvu ja nende sõnaõigust koolis tuleks suurendada
Foto: Oliver Hainsalu---

Külastades erinevaid üldhariduskoole ja suheldes noortega erinevatest koolidest, tajun, et jätkuvalt leidub hulgaliselt teemasid, mis pole õpilastele üheselt mõistetavad.

Vestluse käigus kooruvad välja erinevad probleemid, mitmed neist on põhjustatud õpilaste halvast informeeritusest. Samuti leidub teemasid, mille kohta on õpilastel palju öelda, kuid vähe kuulatakse.

Ajaloolised põhjused

Aastakümneid tagasi pidasime igati normaalseks, et õpilase ülessandeks on käia koolis, ning õpetaja kohuseks õpetada. Õpilase igapäeva täitis kool, kodu ja üksikud huvitegevused, millest mitmed toimusid koolis.

Soositi sportlikke tegevus ja hinnati patriotismi. Toimusid suured üritused ja kokkutulekud, kust puududa oleks olnud ebamoraalne ja igati taunitav. Aegade muutusel muutus ka haridussüsteem palju paindlikumaks. Eeskuju võeti lääne koolidest ja märksõnaks sai “vabadus”.

Õpilaste kartus

Nüüd, kui vabadus pole enam ainult sõna vaid reaalne õigus, mida ka tegusalt kasutatakse, on koolides õpilaste seas jätkuvalt probleemsed teemad rahutused ja ärevused. Ollakse hoiakul, et kartmine, parema koha otsimine ja põgenemine on tänapäeva haridussüsteemi paratamatu osa.

Õpilased otsivad koole, kus on parem õppida, kus oleksid paremad õpetajad ning parem kooli juhtkond, teadvustamata, et nemad ongi ju kool. Siin pole ka vanemad eriliseks toeks, omades vananenud teadmisi.

Õpilane, kes moodustab kaasõpilastega hinnanguliselt 85% koolist, kardavad teist poolt koolist. Nad ei tea kunagi, milline võib olla kooli juhtkonna järgmine vastuvõetav otsus.

Selliste puhkude puhul jagunevad tavaliselt koolid kaheks: koolideks, kus kuulatakse õpilasi ja koolideks, kus ei kuulata õpilasi. Mõlemal puhul on nõrgim lüli identne, selleks on õpilased, kes erinevatel põhjustel enda seisukohtade eest ei seisa. Moodustatakse erinevad õpilasühendused, kuid üldjuhul jääb sõnaõigus väikeseks.

Vabadus pole võrdväärne kõigile

Kas pole sellise juhtumi puhul tegu mitte sõna „vabadus“ põhimõttelise täitmise, kuivõrd reaalse mittetoimimisega.

Loe veel

Tuues näiteks koolides dokumentide kinnitamise, näeme taaskord seda, kui vähe on õpilased esindatud. Selles, et dokument võimalikult täpseks verpida, käib dokument läbi kindlasti hoolekogust ja õppenõukogust, vahel ka õpilasesindusest. Vaadates õppenõukogu ja hoolekogu üldsuurust ja õpilasesindajate suurust näeme, et tavaliselt õpilasi esindab sellistest grupeeringutes kaks või suisa üks aktivist. Taaskord on tegu näitega, kus kõiki õpilasi mõjutavad otsused võetakse vastu ilmselge liiga väikese õpilasesindajate arvuga.

85% koolis tegutsevaid inimesi esindab ainult üks või kaks aktiivset õpilasesindajat.

Õpilaste vähese esindatuse probleemi põhjuseid on mitmeid. Üheks põhjuseks on õpilaste vähene aktiivsus ja julgus koolikorralduses midagi avalikult välja öelda.

Teiseks põhjuseks on iganenud “õpilase” mõiste. Õpilane pole enam ainult noor, kes õpib seda, mida õpetaja õpetab vaid noor, kes on aktiivne kodanikuühiskonna liige, kes tegeleb lisaks formaalsele õppele ka mitte-formaalse õppega.

Praeguse haridussüsteemi raamistik piirab õpilaste loomulikku arengut

Õpilaste õiguste ja kohustuste esindamise puhul näeme ilmselget probleemi ka teiste inimeste poolses suhtumises. Kohati ollakse arusaamal, et õpilane on rumalam kui juba ülikooli lõpetanud tudeng või 10 aastat töökogemust omav täiskasvanu, kuid unustatakse ära mitte-formaalne pool.

Noori kiputakse hindama nende formaalse õpitulemuste läbi, kuid ei arvestata tänapäeva haridussüsteemi nõrkusi, mis toovad õpilastest esile ainult ühe külje nende tarkusest.

Vasturääkivusi on palju

Õpilaste esindamiste puhul õppenõukogus ja hoolekogus tekib veel üks vasturääkivus. Kohati arvatakse, et õpilasi pole ratsionaalne liiga palju raskeid teemasid puudutavatele disskusioonidele kaasata. Samas ei saada sellest aru, et ühel või kahel esindajal esindada 85% koolist on liiga suur vastutus ja sellise pinge puhul pole võimalik oodata adekvaatset vastust ühelegi küsimusele. Vastuste adekvaatsust pärsib ka õpetaja ja õpilase vaheline suur sotsiaalne kaugenenus, mis tekitab esindusõpilases alaväärsustunde.

Õpilased kurdavad, kuid midagi avalikult ei ütle

Nähes ikka ja jälle kurtmas õpilasi, kui raske on koolis ja kui vastukarva on uued koolikorraldused, mõtlen alati, et miks ei räägita sellest avalikult ja miks midagi ette ei võeta. Miks on kahekümne aasta möödudes kool ikka veel õpetaja ja koolijuhtkonna keskne?

Probleemsele kohale ühtse vastuse leidmine on raske, sest koolide õpilasesindajate arv õpilasesindustes, õppenõukogudes ja hoolekogus pikendaks kõvasti dokumentide parandamise protsessi. Samas õpetajate ja õpilaste võrdse koguselise vahekorra seadmine ei pruugi tagada efektiivsemat tulemust.

Ainsaks mõeldavaks lahenduseks oleks tõsta õpilaste julgust oma arvamust välja ütlema ning enda eest seisma.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare