OSA 1: Eva lugu: Ma ei tundnud siin ilmas viibimisest grammigi rõõmu
Õuest kostus lindude kriiskamist – tundub, et kevad on lõpuks saabunud. Eelmisel õhtul oli Eva unustanud rulood ette tõmmata ning nüüd vaevles ta voodis särava päiksevalguse käes. Talle ei meeldinud päiksevalgus, eriti nädalavahetuseti, kuna päiksetõus tähendas tihti seda, et kohe-kohe on ema tuppa sisenemas sooviga Evat äratada. Ema võis vahel olla väga tüütu oma meeliülendava entusiasmiga. Paar aastat tagasi oli ema märganud oma tütre käitumises negatiivseid muutusi ning kui alguses võis seda pidada lihtsalt saabuvaks puberteediks, siis mida aeg edasi, seda enam taipas ema, et Eval võib olla depressioon. Lisaks muudele probleemidele, nii tõesti oli – noor neiu mõtles tihti süngeid mõtteid ning ei tundnud grammigi siin ilmas viibimisest rõõmu. Lisaks ärritas teda fakt, et just tema ema on see tähelepanelik detailidesse laskuja. Tavaliselt vanemad ei tähelda oma laste probleeme kuni hetkeni, mil nad ära põgenevad või endalt elu võtavad. Alles siis vanemad taipavad tagantjärgi, et midagi oli alati valesti. Eva oli korduvalt taolisi “teadlikkust tõstvaid õpetlikke” ajaleheartikleid lugenud vanematest, kes olid oma võsukesed kaotanud. Eva ema oli aga tõepoolest ülihoolitsev ning viimased paar aastat oli ta igati püüdnud oma tütre nädalavahetusi võimalikult sisukateks muuta – nad käisid ratsutamas, loomavarjupaikades, noorteüritustel – kuhu iganes ema fantaasia küündis ning mis tema loetavate psühholoogiaraamatute meelest võiks Eva tujutust parandada. Paar kuud käis Eva ka psühooloogi juures, kuid ema loobus sellest teenusest. Esiteks polnud näha tulemusi paranemise suunas ning teiseks ei tahtnud ta olla läbikukkunud ema, kes ise oma lapse eest hoolitseda ei suuda.
Eva lamas veel veidi aega teki all ning vaatas kissitades akna poole. Ta püüdis otsustada, kas minna ja tõmmata rulood ette või pole sel mõtet kui ema kohe tuppa tuhiseb ning selle niikuinii eest tõmbab. Umbes veerand tundi oli tüdruk olnud sügavalt oma mõtteis kui ta ootamatult taipas, et kell peab olema päris palju - päike oli kõrgel, ent ema polnud siiani teda äratama tulnud. Eva tõusis järsku istukile ning tema tusane ilme muutus veidi rõõmsamaks. Talle meenus, et ema oli eelmisel õhtul läinud oma uue härraga kohtingule ning ilmselt kulges õhtu nii edukalt, et.... Eva emal lihtsalt polnud mahti koju tulla.
“Jumal tänatud selle mehe eest...”pomises ta kui end voodi servale istuma sättis. Lõpuks ometi oli emal muud tegemist kellegi teisega, selle asemel, et Evat oma ülima entusiasmiga kuskile kaasa tarida. Ta oli lõpmatu positiivsusega täpselt sama tüütu kui segikaranud aeroobikatreener, kes paksusid trennis motiveerida püüab. Kusjuures iga tegevuse juures kippus ema aeroobikatreeneri kombel Evat ergutama hüüetega stiilis:”Ohjaa! Kullake, sa saad hakkama! Veel korra! Ma usun sinusse! Tubli tüdruk!” See ajas lihtsalt südame pahaks...
Tüdruku mõttekäigu lõhkus ootamatu valusööst kuklas. Valud olid talle juba igapäevaseks elu osaks saanud ning harjumuspärase liigutusega võttis ta öökapilt uue peotäie valuvaigisteid. Mitte küll päris peotäie, kuid midagi selle lähedale. Eva mõtles endamisi, millal ta keha ka selle kogusega harjub ning ta oma tavapärast doosi suurendama peab.
Jätkub...
