OSA 2: Eva lugu: See kõik hakkab vaikselt tagasi tulema...
Eva istus endiselt voodiserval ja ootas mil valuvaigisti mõju avalduma hakkab. Ta mudis aeglaste liigutustega kukalt lootes, et ehk see aitab valu leevendumisele kaasa. Lõpuks oli valu piisavalt tuim, et kööki liikuda ja kiiresti midagi ravimitele peale süüa. Olles teinud omale võileiva, sättis tüdruk end laua taha istuma, enne aga tõmbas köögiakna kardinad kõrvale, vaatamata sellele, et valgus endiselt tema tundlikele silmadele veel haiget tegi. Hommikusööki mäludes vaatas ta ainiti tühja pilguga aknast välja, kohati imetledes, kuivõrd ilus on vaade aknast välja. See oli ta jaoks huvitav avastus, kuna siiani polnud ta üldse tähele pannud kuivõrd palju on tema koduaias puid ja taimi. Hämmastav oli see kui kaunilt olid kivitaimla erinevat värvi ja liiki lilled istutatud – millal ema seda veel jõudis teha?
Juues viimast lonksu teed, tundis Eva kuidas peale kehakinnitust kogu tema olemine paremaks muutub ning jõud kehasse tagasi tuleb. Ta otsustas kasutada oma harvaesinevat võimalust minna üksi jalutama. See ta emale eriti ei meeldiks, ent samuti ei meeldi Evale see, kuidas ta peaaegu täisealisena ei või minna iseseisvalt loodust nautima või jooksma või lihtsalt jalutama. Samas ei saanud ta oma olukorra pärast emale selles osas ühtegi etteheidet teha, ta mõistis ema muret ning hetkel tundis ta pigem rohkem piinlikkust selle üle, et millalgi paari nädala jooksul on ema täiesti üksinda istutanud kõik need imelised taimed ning Eva pole seda siiani tähele pannud. Tüdruk mõtles endamisi, et ta pärast ei unustaks emale komplimenti teha selle eest. Ta vääriks muidugi enamat arvestades fakti kuivõrd väljakannatamatu Eva on olnud viimasel ajal oma peavaluhoogude tõttu. Mõeldes kasvõi tagasi sellele milliseid tusaseid mõtteid ta hommikul ärgates oli omaenda emast mõelnud... See naine on nõus kõike oma elus tema nimel ohverdama ja Eva on lihtsalt üks väike tõbras oma ignorantsusega. Seda tõdemust on Eva iseendale mitmeid kordi nentinud, kuid siiani pole ta mitte ühte korda oma ema ees vabandanud või käitumist muuta suutnud.
Väliriideid selga pannes vaatas Eva esikupeeglist iseennast ja tundis viha oma tänamatu olemuse vastu.
“Ära unusta aeda kiita,”meenutas ta pomisedes endale, et seda mitte mingil juhul hiljem unustada. Seekord ei kõndinud ta aiast läbi kiirustades nagu tal tavaliselt kombeks vaid võttis aega kõige ilusa imetlemiseks. Loodus pole veel enne nii kaunis ta silmadele tundunud, ehk on asi tänases kaunis päevas? Sellele ei osanud ta vastust leida ning ega ta ei saanud selleks ka mahti, kuna ta tundis end ebatavaliselt heas tujus olevat. Ootamatult ei tundunud talle maakohas elamine masendav, loodus ei olnud kole – kõik puud olid roheliste lehtedega kaetud ning mõned neist olid sootuks üleni õites. Metsarajal Eva peatus, sulges silmad ja tõmbas oma kopsudesse suure sõõmu värske õhu ja lilleõitesegulist lõhna, mis tegi ta tunde sisemuses nii kergeks, et ta tundis end justkui hõljuvat. Üldse paistis teda ümbritsev justkui uues kuues. Kuskil sügaval ajusopis oli tal mälestus sarnastest emotsioonidest, mida ta hetkel tundis – ta on seda kõike varem tundud, seda head tunnet, lootust, mõnetist rõõmu. See kõik hakkab vaikselt tagasi tulema, mitte küll kiiresti, ent tasahilju.
Eval polnud õrna aimugi kui kaua ta oli jalutanud kuni ta jõudis kohaliku külakiriku juurde. Hoone ise oli räämas ja tundus, et see on külarahva poolt hüljatud – kasutu, remontimata ja elanikele tähtsusetu ehitis. Samas ei osanud ta arvata, võib olla pühapäeviti käiakse siin. Uks paistis olevat praokil ja puhtalt uudishimust soovis Eva vaadata milline üks kirik seestpoolt välja näeb. Ta ei olnud siiani kordagi oma elus jalga kirikusse tõstnud, kuna keegi tema perest polnud usklik. Samuti arvas ta ema, et jumalat ei saa olemas olla, sest kui ta eksisteeriks, ei peaks mõned inimesed oma elus nii palju kannatusi taluma.
Jätkub..
Loe järjejutu esimest osa: OSA 1: Eva lugu: Ma ei tundnud siin ilmas viibimisest grammigi rõõmu
