OSA 3: Eva lugu: Hirm surnute ees kannustas teda...

Kuigi peauks oli praokil, ei õnnestunud Eval selle vahelt sisse pugeda, samuti mitte ust rohkem laiali lükata. Ta oli juba ukse lahtilükkamisele käega löönud ning kõndis kodu poole tagasi kui ta silmas külglöövi ust: tunduvalt väiksem kui peauks ja millest tema jõud kergelt üle käis.

Ukse avamisel lõi talle näkku pahvakas vana kopitanud õhku, mis muutis hingamise veidi raskemaks. Ta otsustas ukse selja tagant lahti jätta, nii igaks juhuks. See koht mõjus veidi hirmutava ja võõrana ning temas tekkis kõhklus, kas ta julgeb vaheuksest edasi minna. Tundus, et ta on küllalt aimdust saanud kirikusisemusest, ent peale minutilist kõhklusehetke avas ta ka vaheukse ning selle vahelt avanev pilt oli sootuks muud kui ta oleks osanud arvata: võlvide all põlesid kollakalt küünlaimitatsiooniga lühtrid, vahekäigu servadele oli põlema pandud päris küünlad, kusjuures parajasti tegeles kirikuisa altariesiste küünalde süütamisega. Kiriku sisemus oli külm kuid miski tekitas seal nii sooja ja kindla tunde.

Altari ees askeldav kirikuisa kuulis Eva kobistamist ukse juures ning vaatas pikalt, kellega tegu. Tavaliselt olid siinsed inimesed väga sõbralikud aga kuna Eva oli siin üpris uus ja tundmatu, siis pööras preester talle taas selja, süütas viimasedki küünlad ning kadus kuskile nurga taha. Samas poleks Eva viitsinud temaga samasugust lobisemist harrastada ja ta juba kartis, et ehk preester hakkab samaviisi elu uurima nagu kohaliku poe müüjal kombeks oli – iga poejärjekorras seisva kliendiga rääkis, uuris kuidas neil läheb ning viskas paar nalja. Tema põsed olid sagedasest lõkerdamisest alati tulipunased ning ei paistnud mitte kunagi maha jahtuvat. Mõte tollest vahvast tädist tõi korraks Eva näole muige kui ta tasakesi altari poole kõndis ja püüdis leiutada, mida kirikus üldse tegema peaks. Kui preester tagasi tuleb, siis kas Eva peaks imiteerima palvetamist? Kuidas palvetamine üldse välja näeb? Tüdruk vaatas ebalevalt ringi, ega keegi muu tema kohmetut käitumist ei jälgiks. Õnneks paistis ta olevat üksi ning ta läks veidi veel edasi, et pingile istuda ja oma jalgu puhata.

Olles mõne hetke omaette mõtteid mõlgutanud, vaatas tüdruk vasakule, kust sammaste vahelt kostus askeldamist ja sahistamist. Näinud, mis seal toimub, tõusis ta püsti justkui oleks teda välguga löödud ning istus õige mitu rida tahapoole, et mitte antud vaatepilti enam näha. Külgsammaste vahelt oli näha avatud kirstu, mille ümber preester kangast sättis ja kadunukest oma viimseks teekonnaks valmis sättis. Teadmine, et sealsamas läheduses on surnud inimene tekitas Evale külmavärinaid ja ta soovis lahkuda, ent ta jäi paigale istuma kui nägi sealtsamast ruumist nüüd preestri asemel väljumas ühte noormeest, kes tundus olevat temavanune. Too kõndis kiirel sammul esimese pingi juurde ja istus, asetades pea käte vahele. Ta tundus olevat endast väljas või siis vähemalt mures millegi pärast. Eva ise istus tardunult – hirm surnute ees kannustas teda kirikust lahkuma, ent mingi tunne sundis teda paigale jääma – ta ei soovinud võõra ees paanikas minema joosta.

Õnneks või kahjuks märkas too noormees Evat ja tema hirmust kangestunud nägu. Ta tuli vaikselt lähemale ja sõnas: ”Pole vaja karta, enam ei liigu ta kuskile. Usu mind, olen piisavalt kaua neid riietanud ja siiani pole keegi oma kirstust välja karanud.”
Tüdruk ei teadnud, kas turtsatada või jätkata kulmukortsutust – selles ütluses oli midagi kohatut, ent ta ei osanud seda praegu seletada. Samuti ajas teda segadusse antud situatsioon, kus temaga oli võhivõõras surnuteriietaja vestlusse astunud. Antud hetkel tekitas vasturääkimine väikest vastumeelsust, kuna siiani oli kirik püsinud vaiksena ja poleks osanud arvata, et hääl siin nii kaugele ja kaua seintelt vastu kajab.

Kui viimased noormehe häälenoodid kiriku kaugemates nurkades kajamise lõpetasid, tõstis Eva pilgu ja otsustas, et viisakusest ta päris kohe minema ei jookse.

Jätkub...