OSA 5: Eva lugu: Põskedelt voolas paar üksikut pisarat..

"Võõras vaatas Evale sügavalt silma:”Minu meelest on surm parim asi, mis ühe inimese elus juhtuda võib. Mitte miski pole lõplik, alati on väike väljapääs kiusatustest ja muudest vaevustest, mis hinge rõhuvad. Igavik on see, mis mind hirmutab.”
“Miks just igavik? Mina küll surra ei taha, elu on nõme küll vahel aga elada on hea. Peale surma võib ju põrgusse või muusse jubedasse kohta sattuda, samas ise sooviksin igavesti elada,”vastas Eva talle.

“Igavik seetõttu, et see kestab... Noh, terve igaviku. Olenevalt sellest, mida sa oma elus oled teinud, selliseks kujuneb muu hauatagune elu. Mõned lähevad teispoolsusesse, teised jäävad jällegi siia ilma kinni... Elu ei tasu armastada, muidu hakkad seda igatsema,” sõnas võõras, muutudes iga lausega aina süngemaks.
“Hm, mu ema on öelnud, et elu just peab armastama kuna meile on seda antud ainult üks ja väga kurb on elada kui ei oska seda nautida,” korda ta võõrale sama ütlus, mida ta ema tüdrukule igapäevaselt korrutas.
“Küll su ema ka ühel päeval mõistab...” ent ta ei saanud oma lauset lõpetada. Kuuldes selja taga sahinat, pööras ta end küljega altari poole.

Vahepeal oli kõrvalruumis askeldanud preester ilmunud altari juurde, asetades sinna paar pärga, seejärel pööras ta täielikult Eva poole ja vaatas tüdrukut segaduses pilguga. Mõneti välgatas preestri ilmel pahameelesähvatus ning Eva luges sellest välja, et nende vestlus oli teda seganud, ilmselt soovis ta enne kadunukese teelesaatmist kirikusse vaikust.
“Ma pean nüüd tagasi minema,”ütles noormees sel ajal kui ta püsti tõusis ja tagasi kambrisse suundus. Preester järgnes talle.

Nüüd Eva ei osanud arvata, kas võõras tuleb veel tagasi temaga rääkima või peaks ta lahkuma, kuna kirikuisa pahameelest võis arvata, et teda häiris kui tüdruk tema abilist tööst eemal hoidis. Ometi oli ta ise sealt lahkunud ja vestlust alustanud. Ta mõtles, et kes ei tahaks pigem surnu sättimise kõrvalt veidi elavatega juttu puhuda või üldse sellisest tööotsast eemale hoida. Olles istunud paigal umbes minuti, tundis ta kerget tuikamist kuklas. Taaskord see ebameeldiv tunne, mis andis märku peatselt saabuvast kehvast enesetundest ja keha vajadusest uue doosi valuvaigistite järgi. Tüdruk tõusis püsti, olles hetke segaduses, kuna kiriku valgustatud osas seistes oli raske aru saada, kummast pimedast nurgast ta kirikusse oli sisenenud. Suutes meenutada tuldud teekonda, suundus ta tuttava külglöövi ukse juurde, tõmbas selle hästi aeglaselt lahti, et see ei krigiseks nii meeletult ning seejärel oli ta taas õues värske õhu käes. Taevast kattis nüüd ühtlane hall pilvkate, ent külmast vaatepildist hoolimata oli vaikselt puhuv tuul soe. Kirikuvärava poole jalutades märkas Eva, et sinna on kogunenud mõned autod, värava ees seisis väike seltskond üleni musta riietaud inimesi, kõigil mornid näod ees, nii mõnegi palgeid katsid pisaraterajad. Ta möödus seltskonnast võimalikult kiiresti, et mitte kuulda nuuksumist ja läbi nutu öeldud kahetsussõnu, kaastundeavaldusi ja märja kõlaga tatistamist.

Eva kõndis tuldud teed pidi tagasi, ent enam ei jätkanud ta looduse vaatlemist – ta samm oli kiire ja taas hõlmasid suurema osa tema mõtteist mälestused süngetest mõtetest, kavatsustest ning naasis lootusetuse tunne, mis oli hommikupäiksega mõneks ajaks tema sisemusest lahkunud. Teiste kurbuse nägemine vedas tema tuju nii alla, et ka Eva põskedelt voolasid paar üksikut pisarat. Ta ei kannatanud surma, sellest rääkimine oli vastumeelne ja nüüd oli ta sellele kõigele nii lähedal, mis tekitas veel enam hirmu tuleviku ees. Jõudnud koduväravate ette, pidi ta end korraks vastu aeda toetama kuna ta oli eneselegi märkamatult kõndinud nii kiires tempos, et ta oli peaaegu hingetu. Samuti süvendas peapööritust kuklas aina enam tugevamalt tuikav valu, mis just hingetõmbepausil muutus järsuks valusähvatuseks, liikudes kuklast edasi õlgadesse tuimestades Eva käed kuni sõrmeotsteni.
Karjatuse saatel haaras ta tuimade kätega oma kuklast ja kiirendas uuesti sammu toa poole."

Jätkub...