Parima sõbraga koos lollitades unustan kõik argielu mured

Sõber on inimene, kes teab sinust kõike, ja kellele sa sellest hoolimata meeldid. Mina ja minu sõbranna oleme väga erinevad, kuid samas ka väga sarnased. Kindlat aega, kaua me oleme juba sõbrad olnud, ei oska ma öelda, kuna olime vahepeal pikalt tülis minu lolli vea pärast, mille tegin kadedusest, kuna ta pühendas oma aja rohkem teistele kui mulle.

See oli see periood, kui enamikele meie klassi tüdrukutel hakkasid poisid tekkima. Jah, olin üsna loll ja rikkusin kõik ära. Selle sõpruse taastamine ja usalduse tagasi võitmine võttis kaua aega. Lõpuks ma selle siiski saavutasin ja olen siiani talle väga tänulik, et ta on suutnud mulle andestada. Pärast seda tüli on meie sõprus vist tugevam kui iial varem.

Me tegime kõike koos. Algklassides käisime koos trennides. Kuigi talle ei meeldinud väga võrkpall ja mulle ei meeldinud suusatamine, tuli ta ikka minuga võrgutrenni ja mina läksin temaga suusatama, sest on ju erinevus selle vahel, kas sa pead suusatama õpetaja käsu peale või suusatama koos parima sõbrannaga. Iga tegevus oli meie jaoks kui seiklus ja igav ei hakanud meil kunagi. Suviti ta peaaegu et elas minu juures. Isegi minu ema peab teda nagu oma tütreks.

Meil on olnud nii palju toredaid hetki koos ja nüüd, kui oleme juba suured ja poolteist aastat on jäänud koolilõpetamiseni, siis me ikka ja jälle meenutame neid "nooruspõlve lollusi" ja naerame. Ka praeguses eas teeme me lollusi, nagu lapsed, aga mis siis, temaga olles on see normaalne ja üsna tavaline, sest siis ma tunnengi end jälle pisikese lapsena ja lihtsalt unustan selleks hetkeks oma probleemid ja naudin hetke, mil kõik on tore.

Kuigi ta läks selle kooliaasta algul teise kooli, siit maakohast kaugele pealinna, ei ole me suhtlemist lõpetanud. Me kirjutame ja helistame teineteisele, mina külastan teda ja tema mind ning alati, kui kokku saame, siis pole seda piinlikku tunnet või vaikust, mis tekib võõrastumisel.

Mõtlen tema peale üsna tihti, sest koolis ilma temata olla on üsna kurb. Jah, mul on ka teisi sõpru, kuid teda ei asenda küll miski. Arvan, et ta tunneb mind paremini kui mu vanem õde.

Loodan, et meie sõprus kestab veel pikki aastaid ning saame ka paarikümne aasta pärast koos oma naljakaid ja toredaid juhtumisi meenutada ning võibolla ka n-ö vanade aegade mälestuseks mõne lolluse teha. Aga kes seda teab, mida aeg toob...