“Peale laulurahva on eestlane ka tõeline jalgpallirahvas”

Peale laulurahva staatuse on Eesti minu silmis teeninud veel ühe tiitli. Eesti on jalgpallirahvas. Seda väidet kinnitab kasvõi ühtse Eesti viha Victor Kassai vastu, kes meie EM-i põhiturniirile edasipääsu võimalused üsna kergekäeliselt purustas.

Facebook’is luuakse vihkavaid komuune ja lehekülgi. Youtube’i postitakse Victor Kassai’d naeruvääristavaid ja alandavaid videoid. Kogu Eesti oleks justkui leidnud endale ühtse vaenlase. Tekkinud on ühtehoidev jalgpallirahvas. Selline ebaõiglus meie väikse armsa riigi jalgpalli meeskonna vastu ei jätnud kedagi külmaks ning mõne tunniga sai Victor Kassai’st võib juba öelda, et eestlaste üks vihatumaid isikuid.

Ma ei taha küll väita, et see vihkamine näitab meie jalgpalli armastust, aga ebaõiglust ja sohi tegemist ei sallita ju kusagil. Eestil on seljataga suurepärane hooaeg ja nüüd rikutakse see kergekäeliselt, külmavereliselt ning ebaõiglaselt ära. See tekitab ju viha. Jalgpall on lihtsalt mäng ning me ei saa kedagi igavesti vihata.

Iga inimene eksib, kuid eksimisel ja valetamisel on suur vahe. Kui Victor Kassai oleks teinud kaks vale otsust, oleks Eesti rahvas võib-olla talle isegi andestanud. Aga selline ebaõiglus selliselt kuulsalt ja auväärselt kohtunikult, kes on vilistanud nii tähtsaid mänge, on küll liig. Isegi nii uskumatu kui see ka pole, tekkis isegi minul tunne, et siin on tegu mingi altkäemaksuga või äraostmisega. Pole midagi teha. Oleme väikeriik ning alati tehakse külma ikkagi väikeriikidele.

Ma ei tahtnud selle kirjutisega õhutada vaenu Viktor Kassai vastu ega ka teda kaitsta. Tahtsin lihtsalt juhtida teie tähelepanu sellele, et meie jalgpall on tõusuteel. Tundkem üheskoos uhkust oma jalgpallikoondise üle. 11.11.11 aset leidnud tragöödia on möödas. See tuleb unustada! Teisipäeval on meil võimalus näidata, mida me tegelikult suudame. Me ei vaja kordusmängu Lilleküla staadionil. Teisipäeval Dublinis on meie võimalus. Seal oleks võit isegi magusam. Loodetavasti veab meil seal kohtuniku brigaadiga rohkem. Isegi kui me edu ei saavuta, siis tasub ikka vaadata tulevikku, mis tundub Eesti Jalgpalli Liidul üsna roosiline tulevat.

Ebaõiglus ei saa kestma jääda. Valed tulevad välja ja pahad saavad oma karistuse. Selline on elu — karm, aga õiglane. Järgmine aasta on meil uus võimalus. Kõik negatiivne tuleb unustada ning tuleb vaadata tulevikku. Elagu Eesti Jalgpalli Liit!