Minu tööülesannetest tulenevalt pean ma vahel käima kohtus ja esindama oma kliente. Kohtu ruumides viibimine on püha üritus, võrreldav kirikus käimisega. Välimus peab olema korrektne, verbaalne väljendus peab olema selge, ladus, terav. Kindlasti peab olema kaasas väga hea kallis kirjutusvahend.

Ma teadsin kõike eelpool öeldut, ma valmistusin kohtusse minekuks korrektse hoolikusega, valisin välja õige kleidi, õiget värvi sukad, õiget värvi kingad. Hommikul seadsin oma juuksed rangesse hobusesabasse, pühkisin tolmu oma kallilt nahkportfellilt. Viimane pilk peeglisse kinnitas minu valmidust esindada kohtus väärikalt oma klienti ja ma olin valmis.

Kohtus oli vastaspoolel väga sarmikas, sooja ja sümpaatse olemisega noor advokaat. Ta võitis kohe minu südame, maksa, parema ajupoolkera. Ma tahtsin talle meeldida. Istungi algus oli paljutõotav, noor advokaat käitus härrasmehelikult, ei pritsinud sarkasmi minu ega minu kliendi aadressil, õhus oli positiivseid ioone. Minu väikeses peas jooksid juba maasikmagusad kaadrid minu uuest elufilmist, kus peaosalised oleme mina ja noor advokaat.

Kohtus olles tuleb mõjuda usutavalt ja kindlana. Minu salajaseks abivahendiks enesekindluse võitmisel on alati olnud kirjutusvahendiga mängimine oma ilusate värskelt maniküüritud naiselike sõrmedega. Mängin peene, kalli sulepeaga, olen pisut üleolev, aga samas jätan hooletu mulje. See nipp on alati mõjunud.

Ainult, et ma olin oma udupeene sulepea koju jätnud. Nahkportfellist leidsin asenduse, sinise tintenpenni. Keerutasin siis seda, saatsin võluvaid naeratusi noorele advokaadile, nõjatusin oma värskelt maniküüritud sõrmedele, trummeldasin sõrmedega oma põsesarnadel, libistasin sõrmed hooletult üle suu…ja mingil hetkel märkasin, et minu sõrmotsad on sinised. Peas kerkisid alljärgnevad küsimused: „ Kas võib olla, et minu vana tintenpenn on andnud värvi ja minu sõrmed on sellest tulenevalt sinised?“ Vastus oli ilmeselgelt : „Jah, Sinu sõrmed on sinised“. Küsimus: „ Kui minu sõrmed on sinised ja ma olen viimased 30 minutit nendega oma nägu puudutanud, kas siis minu nägu võib ka olla sinist värvi?“ Ma ei tahtnud seda vastust kuulda, aga jah, minu nina ja suu ümbrus oli potisinine.

Aeg ja ruum kaotas tähtsuse. Lahing oli kaotatud, aga väärikus tuli säilitada, vaatamata noore advokaadi poolt suu ümber kogunenud muigele. Istungi lõppedes pöördusin ma oma esindatava kliendi poole ja küsisin kinnitust, kas minu nina ja suures ulatuses ka minu näo alaosa on sinine, sain jaatava vastuse. Ma tõusin toolilt, silusin kleidi sirgeks, ulatasin noorele advokaadile hüvastijätuks käe ning lausega “ma säilitan väärikuse ja lähen tualettruumi oma nina puuderdama”, lahkusin ma lahinguväljalt. Väärikalt, vaatamata väikesele asjaolule, et minu nina oli potisinine.
Loo moraal — naised, alati kandke oma ridikülis kallist, head kirjutusvahendit!

Sinuga juhtus piinlik lugu ja tahad võita kasti jäätist? Vaata SIIA!