Enamasti on mehed need, kes sunnivad oma naist ja lapsi vägivalla all kannatama. Perevägivald ei ole haigus, vaid sotsiaalne problem. Kuid kes siis on need mehed, kes kasutavad enda naise ja laste peal vägivalda ja näitavad võimu? Nendeks on mehed, kellel napib sotsiaalseid oskusi, kes on alkoholilembesed, kes on töötud ja kellel esineb isiksusehäireid.

Nende jaoks on selline tegevus täiesti normaalne. Kui neile ükskord tõde näkku öeldakse, on nad väga üllatunud. Enamasti hakkavad terroriseerijad süüdistama teisi enda ümber, mitte ei süüvi iseendasse ega püüa leida üles põhjust, miks nad vägivaldselt käituvad. Asja kurb osa on see, et kogu pere elab vaimse surve all ega julge kellelegi kodus toimuvast rääkida.

Selle tulemusena võib vägivallatseja laps muutuda koolis agressiivseks või sulguda endasse. Hinded hakkavad halvenema ning klassijuhataja muutub valvsaks. Pikaajalise perevägivalla puhul püüab laps perevägivalda ennetada, sest ei taha seda taluda. Võsukese jaoks on suurenema hakkav lumepall rängaks katsumuseks. Ühelt poolt ei julge ta kellelegi midagi rääkida, kartes et siis teeb isa midagi veelgi hullemat või on last juba eelnevalt hirmutatud.

Hullem variant on, et laps võib õppida samuti vägivaldselt käituma ning sunnib kallimat endale kuuletuma ja alistuma, sest see on ainuke peremudel, mida ta näinud on. Ainus pääsetee on isik, kes on sündmusteahelast väljaspool ning keda laps usaldab. Nooruk peab saama abi ja hoolivust, et ta ei võtaks eeskuju enda isast. Lisaks sellele saab järeltulija usaldusisik teda ka aidata. Kui mõistev ja toetav inimene nooruki elus puudub, jääb talle minevik alati meenuma. Sellised noorukid ei suuda tulevikus olla head isad ja emad.

Emad on aga vägivalla tõttu tugevalt enda üleelamistes kinni ja ei märkagi last. Sisemiselt võivad osad naised ka probleemi eitada ja sisendada, et kõik on vägagi korras. Ühel hetkel aga lihtsalt tuleb mõista, et mitte miski pole korras. Kui sellele ärajõudmisele on juba tuldud, otsitakse enamasti abi ning suudetakse ka abikaasa politseisse üles anda. Vägivaldse mehe sussi alt vabanemine on pikk protsess.

Nii ema kui laps vajavad hingelist abi, et asjadest rääkida ja painajatest vabaneda. Lapsega tuleks tegeleda, pühendada talle aega ja temaga rääkida. See võtab väga palju aega ning jätab armid kogu eluks, kuid kui vägivalla all kannatajad leiavbad ja saavad abi, on neil kergem minna edasi. Kes on kord vägivalla all elanud, mõistab inimsuhete tõelist väärtust ega teeks iialgi teistele midagi niisugust.