Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

PIHTIMUS: Mu poiss-sõber häbenes mu keha ja isegi ei tunnistanud mind avalikult

 (92)

Noorte Hääle fotolavastused
Noorte Hääle fotolavastusedFoto: Tiit Blaat

Kui käisin keskkoolis, keerles mu elu poisi ümber, kes mind isegi ei vaadanud, kui ta sõbrad läheduses olid. Ma tean, et see kõlab halvasti, aga pluss-suuruses tüdrukuna olin ma õnnelik, et mul üldse poiss-sõber oli.

Kohtusin temaga 10. klassi esimesel päeval ja nägin koheselt, et ta on armas... ja täiesti minu liigast väljas. Hiljem sel nädalal kirjutas ta mulle Facebooki ja küsis matemaatikaülesannet, mida mul polnud. Ta helistas mulle ikkagi ja me rääkisime Call of Duty'st ja filmidest, mis meile mõlemale meeldivad. Temaga oli lihtne rääkida. Selline tunne oli nagu oleksime terve elu sõbrad olnud. Mõne aja pärast rääkisime juba iga õhtu mitu tundi telefonis ja hängisime tema ja minu pool, aga koolis me ei rääkinud. Mitte kunagi. Mõtlesin, et ma meeldin talle, aga ta lihtsalt ei taha, et teised meie asjadesse oma nina topiksid. Kolm kuud läks mööda, kui ta ütles mulle, et armastab mind. Samaga vastamine oli kõige loomulikum asi maailmas. Polnud oluline, et me olime koos salaja. Me armastasime teineteist.

Need tunnid pärast kooli, tema kaisus, olid parimad. Päevadel, kui tundsin end ebakindlana, ta ütles: "Kõik, kes ei näe, kui ilus sa oled, on pimedad." Me tähistasime pühasid koos ja ta avaldas mulle armastust isegi mu vanemate ees.

Siiski, mitte keegi koolist ei teadnud meie kohta. Mainisin teda paarile sõbrale, kes hakkasid aimama, et me oleme koos. Siis ma kuulsin esimest korda, et mu armastatud peika räägib minust selja taga halvasti. Kuulsin, et ta nimetas mind teiste ees paksuks ja ütles, et me pole isegi sõbrad. Kui temalt selle kohta küsisin, ta eitas seda. Tahtsin teda uskuda, aga ta isegi ei tunnistanud mind avalikkuse ees. See tegi haiget.

Loe veel

Seotud lood:

Iga kord, kui küsisin, kas võiksime nüüd avalikult paar olla, muutis ta teemat.

Paari aasta pärast nõustus ta minuga koos kooli tantsupeole minema. Lõpuks ometi! Ostsin kleidi ja mõtlesin päevi, millist soengut teha. Mõned tunnid enne pidu helistas ta ema ja ütles, et ta pojal on silmapõletik ja ta ei saa tulla. Olin murtud. Kuna ma ei tahtnud kleiti raisku lasta, kutsusin oma nõbu. Hiljem nägin oma poiss-sõbrast pilte, kus ta teiste sõpradega väljas pidutses. Tal polnud silmapõletikku, ta lihtsalt lõi araks. Kõik sai tol hetkel selgeks - tal oli minu pärast piinlik. Võib-olla ta arvas, et ta sõbrad mõistavad teda hukka, kui ta minusugusega paar on. Ma ei tea, mida ta mõtles, teadsin ainult, et väärin paremat.

Lahkuminek oli raske. Ta sai vihaseks ja ütles, et ta ei armastanudki mind tegelikult kunagi. See oli imelik ja segadusseajav, aga aitas mul tõeni jõuda. Raiskasin nii palju aega inimese peale, kes minust tegelikult ei hoolinud.

Loodan, et ülikool on teistsugune ja et seal leidub enesekindlamaid poisse. Selleks, et kedagi tõeliselt armastada, pead sa neid hindama nii seest kui väljast.

Allikas: Seventeen.com

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare