Pihtimus: mul on valus mõelda, et tahtsin mingi lontrusest elukaaslase pärast endalt elu võtta
Kohtusime klubis ning järgmisel päeval hakkasime Facebooki vahendusel rääkima. Edasi suhtlesime tihti. Tema käis küll tööasjus Pärnus, aga midagi erilist ma siis veel ei oodanud ja minu maitse ta ka absoluutselt ei olnud.
Suhtlesime, kuni ühel laupäeval kutsus ta mind enda juurde: "teeme midagi süüa ja hiljem võiks välja minna." Nii asi läkski.
Tol peol jõin ma ennast täiesti purju ja mul oli päris piinlik, kuna järgmisel päeval ma midagi erilist ei mäletanud. Sellele vaatamata ta hoolitses mu eest ja oli viisakas ning käitus kenasti. Peale end ei pressinud ega unarusse ka ei jätnud. See oli temast väga kena.
Edaspidi suhtlesime me aina rohkem. Ühel reede õhtul olin sõbrannade juures, käisime tüdrukutega väljas ja kõik oli kihvt ja vahva, aga temalt polnud saanud ma ühtegi kõnet ega SMSi. See näris mind kohutavalt. Järgmisel hommikul oli tema Facebook täis igasuguseid nõmedaid postitusi stiilis, et kui kõvasti sai joodud ja mis asjad tal kõik kaduma olid läinud.
Ma olin kohutavalt vihane ja pettunud, sest ta hakkas mulle aina rohkem meeldima ja südamesse pugema. Laupäeva hilisõhtul võttis ta minuga lõpuks ühendust. Olin siis ikka veel koos teiste tüdrukutega sõbranna juures ja pidime minema sõbra sünnipäevale. Mu silmarõõm otsustas oma kahe sõbraga sinna tulla ja muidugi polnud mina ega mu sõbranna sellele vastu. Ta tuli, endiselt purjus ja jätkas joomist.
Ma ei lasknud end heidutada, sest siis tundus minu jaoks ka pidutsemine tore ja lõbus. Läksime üheskoos sõbra sünnipäevale ning võtsin ta endaga kaasa. Tema sõber ei tahtnud tulla. Sinna viis meid takso. Ta oli purjus ja ikka veel jätkas kaanimist. Mina muidugi ka...
Kella kolme paiku me läksime tema juurde, ta läks esimese asjana arvutisse. Ta oli otsustanud, et tahab minuga suhtes olla. Muutsime siis Facebookis oma suhtestaatused ära.
Edaspidi oli nii, et tema tegi seda, mida soovis ja jõi ning pidutses. Ütles, et ärgu mina muretsegu. Ega ma siis eriti ei muretsenudki. Me olime aina rohkem koos ja ma ööbisin tihti tema juures.
Kui olime 4-5 kuud suhtes olnud, sõitsin ma võistlustele. Mul oli hirm, et ta läheb kindlasti jälle peole, kuigi järgmisel päeval pidime minema koos meie ühise tuttava sünnipäevale. Mõtlesin, et tulen tagasi ja saame koos kinki ostma minna, aga ei. Kui mina tagasi jõudsin, oli tema juba sünnipäeval! Muidugi oli ta päev otsa õlut joonud ning kui mina sinna jõudsin, oldi juba kangemal kraamil korgid maha võetud.
Kingi pidin muidugi ise muretsema. Kuna mul väga aega ei jätkunud, võtsin kingituseks pudeli kaasa ning kiirustasin sinna. Kohale jõudes leppisime kokku, et kui teised klubisse lähevad, lähme meie koju. Ta nõustus.
Möödus tund-kaks ja ta oli juba valmis teistega peole kaasa minema. Ühel hetkel ta oligi läinud. Ilma sõnagi ütlemata! Olin kurb ja vihane, et ta ei suutnud taaskord oma sõna pidada. Õnneks oli peol ka tüdrukuid, keda ma tundsin ja kes olid minuga koos ja kutsusid mind ka linna. Otsustasin siis, et lähen.
Mõni tund linnas olles jooksime me kuidagi kokku. Olin noor ja loll ning andsin talle kõik andeks.
Muidugi tekkis ka edaspidi tülisid, aga need lahenesid kiiresti. Olime olnud koos võib-olla et 6-7 kuud, kuni kokku kolisime.
Korter oli ilus ja ma tundsin, et ma armastan teda. Ma olin õnnelik. Ta hoidis mind väga ja väidetavalt ka armastas.
Olime elanud seal alla kuu, kuni tuli tema sünnipäev. Pidu pidi olema rahulik ja mingisuguseid võõraid näitsikuid ma oma koju ei soovinud. Alguses oli kõik kena ja tore nagu ikka. Alkoholi aga meeletult palju.
Aeg läks kiiresti, kõik olid päris purjus ja rahvast oli ka kuidagi liiga palju selle pisikese korteri jaoks ning ka inimesi, keda ma üldse ei tundnud, aga mis teha, tema tuttavad...
Asi lõppes sellega, et ta ei võtnud enam jalgu alla. Joove oli nii suur, et taheti kiirabi kutsuda. Õnneks seda ei tehtud, sest ta lihtsalt oksendas. Viimased pidulised lahkusid meie kodust umbes 12 ajal. JÄRGMISE PÄEVA LÕUNAL. Magada sain umbes 4 tundi. Kodu oli nagu sealaut ja must. Mäletan, et nutsin, et ta mulle nii tegi ja ka tema sõbrannad käitusid inetult: aelesid ta otsas ning üritasid teda "nalja pärast" musitada.
Asi oli unustatud, kuigi ma tundsin, et meie kodu on rikutud. Jaanipäeval kaanis ta muidugi ka end täis ja kuni minu sünnipäevani oli kõik normaalne.
Aga edasi...
Ta otsustas suve keskel minna Pärnusse, kuna tema sõbrad lähevad ka. Muidugi olin ma kurb ja õnnetu ning tundsin juba hirmu, kuna taipasin tema alkoholilembust.
Kuna jäin üksi koju, otsustasin ma ka muidugi mõnusal suveõhtul välja minna ja pidutseda. Ta polnud mulle helistanud terve õhtu ja mind häiris see. Purjus peaga muidugi otsustasin ma helistada talle kell 4-5 hommikul, vastu võttis naisterahvas, kes ütles mulle: Ta ei soovi sinuga rääkida.'' Kõne oli lõppenud. Ma lihtsalt murdusin. Mul oli eluisu kadunud!
Õnneks oli mul sõber kõrval, kes saatis mu koju, et ma endaga midagi ei teeks ja vaatas, et ma ikka magama jääksin. Järgmisel päeval ilmus ta koju kell 7 õhtul. Vabandas, et ei tea, kus ta telefon oli. Jõi alles purgist Gini ning rääkis, kuidas ta sõpradega rannas magas ning kuidas paljalt ujumas käidi.
Johhaidii! Mida mu kõrvad kuulsid. Kas selline on tõesti mu elukaaslane? Tol ajal mulle isegi ei meeldinud juua, kuna ma nägin, kuidas tema seda teeb. Pidevalt küsisin tema käest , et kui ta on valinud sellise elu koos minuga, siis milleks seda vaja on. Kuigi muidugi oli ka neid kordi, kus ma isegi peole ei läinud, kui ta otsustas minna ja ma lihtsalt kodus nutsin.
Suvest aastavahetuseni oli asi vahelduv. Ilus ja halb. Oli pidusid, oli ka rahulikke kodupäevi. Kodus olles olime rahulikud, vaatasime õhtuti filmi ning sõime kõike head ja paremat ning nautisime teineteise seltskonda.
Aastavahetusel ütles ta mulle, et tal on kaks piletit ühele kontserdile. Ma ei uskunud oma kõrvu. Kas me oleme tõesti kahekesi, avame šampuse ja jalutame vanalinnas!?
Siis helistasid tema sõbrad, et võiksime ühelt majapeolt läbi käia. Ma ei olnud vastu, kuna õhtu oli ju fantastiliselt planeeritud, ma ei keelanud teda ning ütlesin, et okei lähme siis läbi. Tund aega olime olnud selles majas, kus tema sõbrad pidu panid. Oli aeg liikuma hakata, aga ta ei soovinud, kuna hakkas pihta viinavõtmine. Asi lõppes järjekordselt väga KENASTI Minu aastavahetus: kuidas tema ning tema sõbrad paljalt mööda maja ringi trallisid ning saunast lumme püherdama läksid. Väga lõbus!
Mis ma tegin aastavahetusel? Nutsin. Kuna taksot võtta ei olnud ja ooteaeg oli üle tunni, siis kõndisin ma Nõmmelt kesklinna koju. Koju jõudsin nelja ajal. Tema tuli kella üheksa paiku.
1-3. jaanuari veetsin ma kodus vanemate juures. Ma ei talunud seda enam. Ma ei suuda vaadata oma meest, kellel on korralik töö ja vanust on ka, aga kes on nagu mingisugune mölakas, kellel puudub austus oma naise vastu ja kes austab oma sõpru ning pidusid rohkem.
Igatahes leidsin ma ainukeseks väljapääsuks ampulli.Kuna ta minuga ühendust ei julgenud võtta, siis maandus ta 3. jaanuaril minu vanemate kodus. Ma ei soovinud teda näha ega rääkida. Mulle oli meeletult järjekordselt haiget tehtud. Ütlesin talle, et annan talle andeks, kui ta läheb Wismarisse ning käib esialgu kasvõi vestlusel ära. Jah, ta tegi seda. Ma olen õnnelik ainuüksi selle üle, et ta võttis end kokku ja sinna läks!
Võite arvata, et ma olen hull, kes kohe sääsest elevandi teeb, aga ei. Ta isegi tunnistas, et talle alkohol maitseb. Arst soovitas talle ampulli. Ma juba tundsin sisimas rahu. Kas ma saan tõesti normaalselt elama hakata? Aga ei saanud. Ta ütles mulle, et temale seda ampulli ei panda ja et tema jaoks on see imelik. Jah, olin tagasi alguses.
Ärge arvake, et mu vanemad huvi ei tundnud. Aga ma lihtsalt varjasin seda nende eest. Valetasin, et kõik on hästi, kui kodus õhtuti nutsin. Sõbrannad ütlesid, et lõpeta see jama ära, kuna ma ei leidnud enam nende jaoks aega. Väljas ma nendega ei käinud. Istusin kodus. Ma ei kuulanud kedagi.
Igatahes oli asi nutune. Ma kartsin igat reedest päeva. Äkki ta läheb kuhugi? Äkki keegi helistab ja kutsub teda ja ta ei suuda ei öelda? Muidugi pean mainima, et tal oli meeletult palju naistuttavaid, kes teda taga ajasid ja kellega ta ise suhtles. Eluvend ühesõnaga.
Ükskord jõudis asi nii kaugele, et reedesel päeval ütles ta mulle, et ta jõuab õhtul 10 paiku koju. Kell 12 polnud teda kuskil. Ma olin paanikas. Ma ei tea, kui paljud teavad seda tunnet, kuidas on muretseda kellegi pärast ja kaotada see eluisu! Sa ei armasta ennast üldse ja sõltud ainult ühest inimesest.
Helistasin talle öö jooksul üle kümne korra, kuid ta ei vastanud. Mul oli pudel veini ning rohud. Õnneks jäi mulle nii palju mõistust veel alles, et too hetk ma helistasin oma sõbrannale, kes muidugi otsemaid end minu juurde lasi toimetada, et ma lollusi ei teeks.
Kell 4 öösel ta helistas mulle. Ma suutsin jääda imekombel rahulikuks ja küsida, et kus ta on. Ta lihtsalt ägises telefoni otsas ega teadnud, kus ta on. Ta oli end lihtsalt nii umbe joonud. Pool 5 hommikul korjasin ma ta Vabaduse väljaku bussipeatusest üles. Mida mu 17-aastase süda tundma pidi? Jah, te arvate õigesti, ma jäin ikkagi tema juurde. Ma armastasin teda tohutult.
Asjad läksid aga aina halvemaks ja me tülitsesime palju. Mu armukadedus ületas juba igasuguseid piire. Läksin isegi kaklema ning peol olles jõin end pidevalt lihtsalt liiga purju, et järgmisel päeval ei mäletanud midagi.
Siis aga sai mul päriselt kõrini ja me läksime lahku. Täpselt enne minu sünnipäeva. Ei, ärge arvake, et ta midagi parandada üritas. Jaanipäeva veetsin üksinda. Ma ei tahtnud alla anda, aga mis seal ikka. Kokkuvõttes, ta veel pettis mind jaanipäeval ning siis ta hakkas suhtlema minu endise pinginaabriga, kellega ta nüüdseks ka muidugi maganud on.
Mis ma selle looga teile öelda tahan?
Tuleb iseennast armastama õppida. Isegi tema sõnad lahkumineku ajal olid: "ma armastan sind, aga ma armastan ennast rohkem." Selline asi teeb ikka meeletult haiget. Ma ei hoolinud millestki muust, oma sõpradest ega perest. Lasin end lihtsalt ümber sõrme keerata. Oleks ma teadnud, et see käib nii kähku, et ma ise seda ei märkagi. Mul on valus mõelda, et ma tahtsin endalt elu võtta mingisuguse lontruse pärast, kes ei pidanud minust lugu ega austanud minu soove!
Ma loodan, et te õpite oma noorust hindama. Oma peret hindama. Mina leidsin, et see mees on minu eluarmastus, kellega ma tahan oma tuleviku veeta. Aga mida sellise mehega teha?!
Pärast lahkuminekut lohutasin end alkoholiga ja nüüd olen käinud ka psühholoogi ja psühhiaatri juures. Ma olen hakkama saanud, sest minu ümber on armastavad inimesed. Nüüdseks olen enda kõrvale leidnud fantastilise noormehe, kes mind väga hoiab ja austab!
Kallid tüdrukud ja naised! Armastage ennast ning siis vaadake, kellele te oma armastust veel jagate!
