Ja siis helistas mulle isa, ma ei mäleta täpselt, milles asi oli, aga ma pidin talle midagi SMSiga saatma. Hakkasin seda tegema, aga just sel hetkel kolisime õuest tuppa, kuna oli jahedaks läinud ja sääsed piinasid.

No ja siis, kui toas maha istusime, trükkisin mina rõõmsas tujus, pea laiali otsas, vallatud mõtted oma härrast peas ringi käimas valmis SMSi sisuga: "Kas Sul on kõva?" Ei ole just liialdus öelda, et kui kohaletoimetamise teade tuli sisuga: "Kohaletoimetatud ISA", siis mul vajus karp lahti ja ma jäin täiesti juhmi näoga telefoni vaatama, kuna teised ümberringi pärisid, et mis juhtus.

Sõbrad naersid kõhud kõveras juhtunust kuuldes, mina aga üritasin välja mõelda, kuidas olukorda päästa.

Aga teate? Seda olukorda ei andnud kuidagi päästa....Ikka väga väga-väga piinlik! Iga kord kui sellele mõtlen, tahaksin maa alla vajuda ja ilmselt tahan seda ka kolmekümne aasta pärast!