Psühholoog: kõrvaltvaatajale võib tunduda, et kõik, mis näha, on ka müügiks
Siis tuli sotsiaalset staatust rõhutav signaalistik, millest hiljem arenes vormiriietus, rituaalne riietus, ka seisundit kinnitav funktsioon – abielus naine pidi kandma tanu ja tal ei sobinud käia lahtiste juustega ja nii edasi. Tänapäeval on riietuses, eelkõige naiste omas, prevaleerimas seksapiilsust rõhutav aspekt. Seksapiilsus pole inetu sõna ja otsest seost seksiga pole ollagi. See on püüd rõhutada oma soolist identiteeti – naistel siis naiselikkust ja meestel mehelikkust.
Kogu selle arengu juures on riietumisstiil põrkunud rohkem kui miski muu eetiliste normidega ja pahatihti lõimunud reklaami ning ärihuvidega. Arusaamad riietumise seksapiilsusest on läbi aegade balansseerinud mitte niivõrd ilusa-inetu vaekausil, vaid just hea ja halva maitse piiril ja veelgi enam riidekandja väärikuse ja labasuse piiril.
Selle piiri tajumine nii üldises kultuurikeskkonnas kui ka isiksuse enesehinnangus ongi võtmeküsimus riietumistavades ja stiilis. Norme saab siin kehtestada peale seaduste (Näiteks alasti avalikus kohas viibimise keeld) vaid kodu oma väärikustunde baasil („Meie laps peab paljad kannikad ikka seeliku alla mahutama“) ja kool oma autoriteedist lähtuvate nõudmistega („Kooli ruumides mütsi ei kanta!“).
Edasi peaks noor inimene ise taipama, kus tema riietus muutub labaseks ja kahjustab tema väärikust. Sellest saab aru nii, kui mõelda, mida ma oma riietuses endale mingi hinna eest ei lubaks. Näiteks, kust alates on rinnad paljad – kas sealtmaalt, kus vaid rinnalõhe paistab või alles siis, kui rinnanibud juba paistavad. Või – kas tagumik on või ei ole paljas, kui kannikad küll paistavad, kuigi stringid on jalas. Kõrvaltvaatajale võib näida asi kahtlane siis, kui ta tunnetab, et selline enesepaljastamine ei lisa midagi tüdruku naiselikkusele, vaid lubab ka mõista, et kõik, mis näha, on ka müügiks.
