Sportlaskarjäärist

Lapsepõlves pallimängupisiku külge saanud Sandra hakkas 9-aastaselt tennist mängima. Nelja aasta möödudes suundus tütarlaps spordimaastikul uusi väljakutseid otsima ja leidis kehalise kasvatuse õpetaja soovitusel tee kergejõustikuni, millega tegeles kuni gümnaasiumi lõpuni.

Mõte võõrsile õppima suunduda oli küps juba enne gümnaasiumisse minekut. Põhjuseks soov arendada keelt, samuti tundusid võõrsil pakutavad õppeprogrammid siinsetest huvitavamad ja mitmekülgsemad. Neiu seisis valiku ees, kas õppida psühholoogiat Šotimaal Glasgow ülikoolis või Hollandis Groningenis. Erinevaid tegureid arvesse võttes otsustas ta viimase kasuks.

Sandra jätkas treeningutega ka ülikooli esimesel aastal, kuid kuna kool võttis suure osa tema ajast, siis ei olnud usinal õppuril võimalik trennis käia nii tihti kui vaja, mistõttu langesid tulemused ning motivatsioon kadus. Sportimisest ta täna siiski päris loobunud ei ole — vormis hoiab neiu ennast tennisemängimise, jooksmise ja jalgpalliga. Märkimist vajab veel see, et möödunud aastal osales ta ainsa naisena Groningeni ülikooli sisejalgpalliturniiril, kus tulemuseks oli tubli teine koht. A-klassi teatejooksudel on Sandra oma võistkonnaga 100 meetri tõkkesprindis tulnud Eesti meistriks. Veel on ta Eesti meistrivõistlustel teatejooksus (100 meetrit) korduvalt teine või kolmas olnud.

Õppimine võõrsil — kallis või odav?

Rääkides võõrsil õppimise ja elamise kulukusest, tunnistab Sandra, et Hollandis on see kallim kui Eestis. Raha eest, millega Tallinna kesklinnas saab üürida 2-toalise korteri, saab Hollandis, 200 000 elanikuga Groningeni linnas üürida 12-ruutmeetri suuruse toa, kus tuleb kööki ja vannituba jagada viie teise inimesega. Sandra sõnul ei näe korteriomanikud seal kinnisvara korrashoidmisega üleliia vaeva. Nõudlus on lihtsalt nii suur, sest üliõpilasi läheb sinna igal aastal aina rohkem.

Kui väljas söömine on seal 2-3 korda kallim kui siin, siis poes on toit enam-vähem sama hinnaga. Üliõpilaslinnas on noortele õnneks palju soodustusi. Näiteks 52 euro eest saab tudeng käia terve aasta ükskõik millises trennis ja seda kasvõi iga päev. Alad varieeruvad bodypump’ist allveehokini, nii et, kellel indu ja jaksu on, see saab ennast suisa olümpiavormi ajada.

Õppemaks on sarnane sellega, milline see oli Eestis enne kõrgharidusreformi. “Hakkama saan tänu oma emale. Ilma temata ei oleks ma siin, kus ma praegu olen,” hindab Sandra ema panust.

Käib töö ja vile koos

Pingeline õppetöö nõuab ka lõõgastavat vaba aja veetmist. Sotsiaalne elu on Groningenis üsna aktiivne. Just esimesel aastal on kõigil esmakursuslastel suur motivatsioon väljas käia ja uusi tutvusi sobitada. Seetõttu on augusti keskel aset leidev tutvumisnädal eriti populaarne. Tutvumisnädalad jätkuvad ka teiste kursuste ja teaduskondade raames. Erinevaid üritusi korraldavad ka organisatsioonid, millega tudengitel liituda on võimalik.

Sandra on ühe psühholoogia organsatsiooni liige inglisekeelsete loengute komitees, mille ülesandeks on organiseerida huviloenguid psühholoogia alal. Ära ei ole unustatud ka teistlaadi üritusi ja ekskursioone.

Nagu ka Tartu ja mõnes teises Eesti ülikoolis, toimub Groningenis märkimisväärne osa sotsiaalsest elust raamatukogus, kus Sandra suure osa oma ajast veedabki. Just teiste tudengite kohalolu, kellega pauside ajal kohvitada või lõunatada saab, muudab akadeemilise elu lõbusaks.

Enamik Sandra sõpru ei ole Groningenis aga mitte hollandlased, vaid hoopis sakslased. Saksa piiri lähedus meelitab inglisekeelsetesse programmidesse palju sakslastest noori. Üldiselt on seltskond väga rahvusvaheline ja nii leidub Sandra tutvusringkonnas ka hollandlasi, soomlasi, rootslasi, rumeenlasi, inglasi, prantslasi ja teisi.

Kodu on Eesti

Elu võõrsil on kiire, kuid sellest hoolimata üritab Sandra alati leida aega ka sõpradele ja perele, kes kodumaale jäid. “Käin Eestis umbes 3-4 korda aastas. Lähedasemad inimesed on ikka kursis, kuidas mul läheb ja mis ma teen. Õnneks on olemas sotsiaalmeedia ja Skype, mis muudavad kontaktis olemise palju kergemaks,” ei jää Sandra tänu moodsa maailma võimalustele kodustega võõraks.

Nagu ka paljud teised ennast võõrsil teostavad noored, tunneb Sandra puudust oma Eesti sõpradest ja perest. ”Kuigi mul on ka siia tekkinud väga lähedased inimesed, siis vahel on ikkagi hea rääkida eesti keeles,” ütleb Sandra ja lisab, et tema Eesti sõbrad tunnevad teda juba pisikesest peale, mistõttu mõistavad nad teda ka ilmselt paremini. Veel igatseb Sandra eestlaste otsekohesust. Kuigi ka hollandlasi peetakse väga otsekoheseks rahvaks, siis alati naeratavate inimestena, ei saa kunagi kindel olla, mida nad tegelikult mõtlevad.

Seda, kas ja millal psühholoogiatudeng kodumaale naaseb, ta täna öelda ei oska. Sandra arutleb: ”See oleneb paljudest asjadest. Kuid praegu lähitulevikus sellist plaani veel ei ole. Ma mõtlen, et Eestisse saan ma alati tagasi tulla, kuid kui ma ükskord tagasi tulen ja oma elu sinna rajan, siis on palju raskem jälle ära minna. Ma arvan, et noorena peakski lihtsalt proovima erinevaid asju, et siis, kui tulebki tahtmine tagasi kodumaale minna, siis tead mida hinnata.”

Kodus või võõrsil?

Sandra tunnistab, et viimastel aastatel on välismaal õppimine väga populaarseks muutunud. Pooled tema lähedastest sõpradest on teinud valiku õppida mujal kui Eestis. ”Ma arvan, et paljud tahavad saada uut kogemust, arendada oma keelt ning proovida elada uues keskkonnas,” räägib neiu, kes usub, et põhjuseid leidub teisigi. Mitmed noored soovivad saada paremat haridust, mida pakuvad just välismaa mainekad ülikoolid. Tihti pole Eestis isegi võimalik õppida erialasid, mida pakuvad ülikoolid mujal maailmas. 

Hoolimata nii paljude noorte valikust õppida välismaal, ei arva Sandra, et need noored Eesti jaoks kadunud hinged oleksid ja kodumaale tagasi ei tuleks. Samas tunnistab ta: ”Tööle minnakse välismaale enamjaolt kõrgemate palkade pärast ning loodetakse oma elutaset sellega tõsta. Kuigi ma arvan, et lihtsalt palga pärast välismaal töötamisel on ka palju miinuseid. Paljud ei mõtle, et sa siiski oled sisserändur, keda osad rahvad ei võta kunagi endaga võrdsena. Samuti võõras riigis pole sul sama palju tuttavaid, sõpru, peret, mis paneb paljud palga pärast võõrsile tööle läinud oma prioriteete ümber hindama.” Seetõttu leiabki neiu, et õppida on välismaal lihtsam kui töötada. Õppimise käigus tutvuvad välistudengid teise endasarnastega, kellega ollakse samas olukorras. Teisalt võib uus tutvusringkond olla just see, mis aitab võõrsil tööd leida, sinna elu rajada, ja siis jäävad kontaktid Eestiga aina nõrgemaks.

Välismaal elamise suurima plussina toob Sandra välja kogemuse. ”Alguses tuleb tulla oma mugavustsoonist välja, kolida kohta, kus sa ei tea mitte kedagi ning hakkama nii-öelda oma elu peaaegu nullist üles ehitama,” räägib neiu, kellel tänu sellele kogemusele ei ole probleemi tutvuda uute inimestega ja vestelda võõrastega. Jututeemasid jätkub alati. Plussidena toob Sandra veel välja laienenud maailmapildi, võime aktsepteerida erinevaid tõekspidamisi. Kõik see muudab inimest rikkamaks ja tema vastuvõtlikkuse lävi erinevuste suhtes on kõrgem. ”Ma arvan, et kui oleksin Eestis õppinud, ei suudaks ma olla nii aktsepteeriv erinevatele inimestele kui ma olen praegu. Võibolla on see ka osa ainest, mida õpin, kuna psühholoogias on peaaegu igal nähtusel vähemalt viis eri teooriat, mis sunnib sind vaatama sama asja eri vaatepunktidest,” arutleb Sandra.

Igal plussil on ka reeglina omad miinused. Nii ei saa ka Sandra vaadata mööda tõsiasjast, et võõrsil on ta siiski sisserändur, kelle suhtes vanem põlvkond tihti üleliia positiivselt meelestatud ei ole. ”Ma arvan, et see on just Groningenile kohane, kuna öeldakse, et see on kõige hollandlikum Holland. Kui ma elaksin Amsterdamis, siis ma kindlasti ei tunneks seda, kuna seal on näiteks 50% muulasi. Ja kolida riiki, mille keelt sa ei oska rääkida, võib tekitada algul frustratsiooni ja valestimõistmist. Ajapikku muidugi hakkad aru saama väljenditest ja käitumismaneeridest, aga just alguses tekitab see väga võhiku tunde,” teab Sandra, mis tunne on olla võõras võõrsil. Loomulikult ei saa mainimata jätta ka kodustest eemal olemise raskust.

Õpingutest

Psühholoogina sooviks Sandra uurida inimeste iseloomu nende töökeskkonnas ja seda, millise iseloomuga inimesed millisesse ametisse kõige paremini sobiksid ning milles kõige tõenäolisemalt edu saavutaksid. ”Natuke ma juba teengi seda. Kuigi selle teema kohta on palju erinevaid teooriaid, siis kindlat mudelit ei ole. Muidugi on pea võimatu leida üks kindel reegel selle kohta, kuid ma loodan, et ajaga tean ma rohkem ja ehk oskan seda rakendada firmades, pannes töötajad efektiivsemalt tööle, aidates juhtide elu kergemaks teha,” räägib Sandra valdkonnast, kus ta ennast teostada soovib. Viie aasta pärast näeb psühholoogiatudeng ennast töötamas mõnes suurfirmas, aidates inimestel oma täit potentsiaali saavutada. Kõigepealt tuleb muidugi bakalaureusekraad kätte saada ja siis veel otsustada, millisel suunal magistriõpinguid jätkata.

Sandra teab, et paljud tema Eestis õppivad tuttavad tunnevad, et õppejõud tahavad lihtsalt kiiresti oma tööga ühele poole saada, samas kui võõrsil on õppejõud vägagi motiveeritud. Tütarlaps toob välja veel mõned erinevused: “Meil on väga palju iseseisvat tööd ja pead ise oma aega planeerima. Ma ei teagi, kas see on pluss või miinus — oleneb inimesest. Näiteks on mul praegu ainult 3 loengut nädalas, muidugi vahepeal on rohkem ka, aga 15 tundi on maksimum, ma arvan. Samas pean ma seitsme nädalaga lugema pea 1600 lehekülge. Ja kui ei loe, kukud eksamid lihtsalt läbi. Võrreldes gümnaasiumiga on olukord täiesti teine, kuna keegi ei ütle sulle mida ja millal sa tegema pead.”

Sandra on Hollandis õpetanud välistudengitele eesti keelt. Kahjuks jäi eesti keele õpetamine aga algtasemele, sest paljud tunnistasid, et tegu on väga raske keelega, mis on teistest sootuks erinev.